Nagu ikka, kui miski peab viltu minema siis ka läheb.
Alustan siis algusest. Olen edukalt nii mõnedki pudelitäied pärmi ja siirupi segu CO2 tegemiseks ära kasutanud, nii ka üleeile panin ärakäinud CO2 pudeli asemel uue mis varasema kogemuse põhjal oleks pidanud kohe käima minema. Aga ei läinud, lausa ei miskit. OK, üks pudel oligi vähevõitu mu 300 liitri vee kohta, tegin siis päev hiljem ehk eile kõik kenasti ümber 2 pudeli kasutamiseks. Kuna mässasin suht hilja õhtul, jätsin sisu kenasti kosuma ööseks. Keset ööd ärkasin üles kahtlase ladina peale - hmm, akvaariumi veetase oli niipalju langenud et filtri väljavoolutoru veest märksa kõrgemal! Läksin lähemalt uurima - põrand kahtlaselt märg. Osutus et olin õhukivi vette jätnud ja vaatamata sellele et CO2 vooliku kapillaarsus pole mulle varem kordagi vingerpussi mänginud seekord see siis juhtus - pudelite külge keeramata voolikuotstest oli pisitasa köögipõrandale väljunud paar ämbrit vett. Teadagi mis tunne on keset ööd vett kokku roobitseda ja akvaariumisse uut vett tuua.
Hommikul siis keerasin pudelitele voolikud külge ja läksin tööle. Õhtul tagasi tulles - ei mingit märki CO2-st!
Tõin poest uue pärmi ja võtsin pudelid voolikute otsast ära - pisike visin, kuid ei miskit. Ja siis üks pudel sai kogemata müksu - uhh! Pudelis ärkas elu, toekas juga pani lennuka kaarega üle köögi.
Püüdsin olukorda päästa ja pöidlaga pudelit sulgeda, kuid see oli saatuslik viga - pudelisse pugenud Vääramatu Jõud lükkas hoogsalt mu sõrme eest ning nüüd juba korralikult survestatud pruun suhkrusiirupi juga põrutas otse köögilakke!
Pudel tühjenes hetkega. Köögiuksele ilmus üks tõsine nägu, vaatas süngelt toimunud hävingut ja teatas et selle kõige koristamine jääb küll minu hooleks. Peale kolmandat pesemist oli siin-seal oli ikkagi asju mis raskusjõudu trotsides kippusid käe külge jääma. Õnneks mu vanniskäigu ajal oli köögis toimunud imeline puhastumine, nii et seda kõike kirja pannes pole enam seda jälki limast tunnet.
Nii, ja nüüd lähen vaatan kuidas elab mu uus pärmilaar.