Turul müüdi kalu ja egas me enne jätnud, kui isa siis meile kah kolm gupit ära ostis. Kodus paigutasime nad kahe ja poole liitrisesse suure suuga klaaspurki ja neil tundus seal päris mõnus olevat. Olime kuulnud, et kalad söövad usse. Egas midagi - majaperenaise eest salaja tema aeda vihmausse kaevama. Ikka üsna mitu tükki saime kätte. Toas aga selgus, et uss kalast suurem
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - käärid kätte ja asi need ussid siis parajaks teha ei olnud. Ja mis sa ussitükkidega ikka muud teed - terve peotäis sai kohe kaladele ette antud.
Hommik oli kurb - vesi purgis haises mis kole ja kalad olid otsustanud põrandale kolida
Küll ma siis ulusin (olin heal juhul 7), aga jonni ei jätnud - kui isa meie (prügimäelt) leitud ca 20 l raamile klaasid sisse pani ja veel ka akvaariumiraamatu koju ostis, läks alles õigeks akvaristikaks lahti. Vennas möllab nendega siiani ja pärast paarikümneaastast vaheaega võtsin minagi taas südame rindu - kolmapäeval pannakse uus akva üles
Selle põhjas auke nähes pidin esimese ehmatusega küll otsad andma, aga tudnub, et kuna asjad on vahepealsel ajal akvaristikas lausa penikoormasaabastega edasi tormanud, siis tuleb mul jälle sisuliselt otsast alata.
Inimene õpib, kuni elab.....