Kivakas kirjutas:
filter peale kasutamist sai akvaariumist välja tõstetud , filtrile lisasin välja voolu ava ette peen filtri mis kogus kenakese portsu jama valgus on hommiku 11.00 kuni õhtu 22.00 panin taimeri vahele
11 tundi on liiga palju, üldjuhul 8-10 tundi on OK, rohelise vee korral võib ajutiselt kasvõi 6 peale tõmmata.
Kivakas kirjutas:
kuna tegemist on teisekorruse toaga puuküttega majas siis üleval korrusel on koguaeg natuke liiga soe eht keskmiselt 25 C .
See ongi troopikaakvaariumi jaoks paras. Kui aga soojendi on timmitud 25 peale ning akvas ongi selline temperatuur, siis soojendi lihtsalt ei lülitu sisse. Puuküttega majas hoiaksin ise küll igaks juhuks soojendit akvas, tagab stabiilse temperatuuri.
Kivakas kirjutas:
kõigerohkem huvitab mind taimede ja kalade veepuhastamis võime , miskid vetika toidulised jne, kas krevetid ka puhastavad vett?
Kalad ega krevetid üldjuhul ei puhasta vett. Mida üldse mõtled vee puhastamise all? "Must vesi" tähendab üldjuhul seda, et vees on kalade ja teiste akva asukate väljaheidete lagunemise tulemusena liiga palju ammoniaaki, mille siis bakterid töötlevad esmalt nitritiks ning seejärel nitriti nitraatideks. Seda "mustust" silmaga ei näe ning seda ei kõrvalda ei kalad ega krevetid. Kui akvas on elustaimed, siis nitraadid on neile toitaineteks, mingil määral taimed pruugivad ka otse nitritit ja ammoniaaki. Kui akvas pole elustaimi või on neid liiga vähe kõigi nitraatide äratarbimiseks, tuleb liigsed nitraadid akvast veevahetustega välja viia. Ehk siis tasakaalus akvas on nii palju taimi ja nii vähe kalu, et tekkivad jääkained pruugitakse kõik taimede poolt ära. On akvasid, kus tehakse veevahetusi kord aastas ning tegelikult pole isegi selleks otseselt vajadust. Sellega kaasnevad aga teatud riskid - sellise akva vesi võib muutuda kraaniveest omajagu erinevaks, nii et uute kalade akvasse toomisel võib neil tekkida kohanemisraskusi. Akvas pidevalt elavad kalad on aja jooksul sujuvalt kohanenud seal oleva veega.
Küll aga on mõnedest kaladest ja krevettidest kasu vetikate tõrjumisel. Parim saadaolev vetikasööja on Crossoheilus siamensis aka SAE aka siiami vetikamugija, ta on ainus, kes ka habevetikat sööb. SAE eripäraks on see, et ta on kiire ujuja ning võib seepärast kergesti akvast välja hüpata, ta kasvab ka päris suureks, kuni 15 cm. SAE on parvekala, aga saab ka paarina pidada (mitte üksi!). Tasub teada, et tihti müüakse SAE nime all teisi sarnaseid kalu, kes paraku on kehvemad vetikasööjad ning muutuvad täiskasvanuna riiakaks.
Väiksemad vetikasööjad on Otocinclus-ed aka OTO-d, nad on aga vee kvaliteedi suhtes üsna tundlikud.
Gyrinocheilus aymonieri aka Siiami vetikaõgija sööb ka vetikaid, aga pole nii hea valik, kuna võib ilmutada agressiivsust.
Atraktiivsed ja levinud on harjasninad aka Ancistrus-ed, need sägad söövad aga vaid rohevetikat ning sedagi peamiselt siis, kui on veel väikesed. Peale selle võivad nad ka taimi kahjustada, eriti on ohus Echinodorus bleheri, lehed lutsutatakse tihti läbipaistvaks.
Kui toitu napib, siis ka eluspoegijad (gupid, mollid) näksivad vetikaid, kuid ega nad teabmis suured vetikasööjad pole. Küll on aga eluspoegijatel teretulnud komme veepinnalt proteiinikihti süüa.
Krevettidest on tuntumaks vetikasööjaks Caridina multidentata aka Caridina japonica aka Amano krevett. Krevettidega on nii, et mida suurem krevett, seda väiksem on tõenäosus, et ta elutee lõpeb kala kõhus - ta lihtsalt ei mahu suhu. Caridina multidentata on üsna suur krevettt.
Hästi levinud on kirsikrevetid, nemadki söövad vetikaid.
Põhjalangeva toidu panevad enne kui see roiskuma läheb, nahka ntx kiiversägad aka Corydoras-ed. Ka teod ja eriti tornteod on selles tublid, kui aga toidujääke on palju, võib tigude koloonia päris suureks paisuda.