Kuna nüüd kõik klaasispetsid üles ärritatud, küsiks juhust kasutades kas kellelgi on suure akvaga ka reaalseid kogemusi selles osas et lamineeritud klaas on katki läinud ning see kile on hoidnud ära akvaariumi laialivajumise, või on lamineeritud klaasi ainus eelis ohtlike kildude tekke ärahoidmine?
Et millest selline küsimus? Teatavasti laminaadi paindetugevus on värreldes sama paksu monoklaasiga ca 1,6 korda kehvem (
/tehnika/2789/index.html ) kuna ta käitub nagu kaks eraldi klaasplaati. Kui üks plaat aga katki läheb, kas siis tõesti allesjäänud plaat koos kilega jaksab õnnetust ära hoida, on klaasi paksus ikka piisava varuga valitud?
Karastatud klaas on jah ohutu aga mind küll hirmutab mõte sellest et ta lihtsalt iseenesest võib katki minna, hoiatatakse ka selle eest et terava asjaga toksates võib kergesti katki minna. Kui see paika peab siis see kõlab küll ohtlikult - piisab kui ntx mõni juhm vaataja koputab võtmetega vastu klaasi, lapsed kopsavad terava asjaga vastu vms. Lisaks siis see jama et karastatud klaas pole töödeldav, esmalt tuleb ta mõõtu lõigata, kui vaja siis augud sisse teha ja alles siis karastada.
Tavalise klaasi puhul on miinuseks nagu mainitud see et tekivad suured teravate äärtega killud.
Ehk siis loetu ja enda loogika põhjal ise käituks nii et kui raha lugema ei pea siis paneks laminaadi, kuid paksuse valiks piisava varuga - kuskil 1,8-2 korda paksema kui klaasi paksuse kalkulaator pakub monoklaasile. Kui raha napib siis võtaks aga monoklaasi.
Aga see oli vaid minu arvamus, eks igaüks otsustab ise.