Ei, valesti pole midagi öeldud. Ma ju ka ütlesin, et mõistuse piires jälgima peab ja kohandama.
Kuid tuleb ka meeles pidada seda, et iga selline kohandamine ja mängimine ei ole pöördumatu. Ehk siis iga vee vahetusega see aretus tegelikult muutub, ja uuesti hakatakse kohandama jne. Ma võin küll ropult eksida, kuid selline edasi-tagasi loksumine on elusorganismile minu arvates oluliselt kahjulikum kui see, kui sa saavutad akvaariumis stabiilsuse, mis küll ei vasta raamatus kirjutatule, ent kala elab seal sees mõnusalt ja vetikat ei teki jne. Elusorganism on uskumatult kohanemisvõimeline ja kui sa leiad akvaariumisse piisavalt tugeva isendi, kes suudab ära kohaneda just selle akvaariumi tingimustega, elab ta seal sada aastat. Selle isendi leidmine aga on juba teine muinasjutt ja läheb teise teema alla ilmselt.
Siis see filter = looduslik tingimus. Ma arvan, et natuke kohatu on võrrelda mitutsada km voolavat jõge, mis voolab läbi erinevate pinnaste, koondades endas mitutsadat tuhandet erinevat eluvormi, kes panevad oma panuse selle vee loomisse ning umbes x koguse erinevaid mineraale, mis moodustavad vee soola konsistentsi 12 liitrise kanistriga, milles on substraat paarikümne erineva bakterivormiga?
Ärge saage minust valesti aru, ma ei ole loomapiinaja ja laisk akvaariumihooldaja. Ma lihtsalt avastasin, kalad on oluliselt liikuvamad, vähem stressis ning tervemad (kadusid ära täpid uimedelt, soomused säilisid nahal ja söögiisu kasvas oluliselt), kui ma jätsin akvaariumi oma elu elama ja lõpetasin iganädalase turkimise, mis sest, et tegelikult on mul kraanist tulev vesi kaugel ideaalsest (kõrge kogukaredus, üsna madal karbonaatkaredus ja juba kraanist tulles pH 7.5
)