Täiesti nõus, et 0 - 10 jääb lõpmata palju erinevaid väärtusi, häda on selles, et kaardi peal on kaks värvi (!) , ja seega on suht raske öelda, kui palju antud värvus just kahe värvi vahel on. Pelegi ei pruugi see sõltuvus olla lineaarne, st. et 5 mg/l pole just tingimata silma järgi hinnates "poole võrra kollasem".
Teooria tundmine võimaldab asjale palju-palju loomingulisemalt läheneda. Üks variant on näiteks seesama fotomeeter ehitada, see annab sulle iga mõõtmise vastuseks mingi konkreetse numbri. Fotomeetri puuduseks on see, et see on vaja ära kalibreerida, selleks on vaja aga valmistada teadaoleva kontsentrasiooniga lahus. See võib tunduda lihtsana, aga arvestades, et näiteks akvaristi huvitavas piirkonnas sisaldab 1L parajasti 20 mg NO3-me, siis näiteks kangkaaludega pole võimalik saada kuigi täpse kontsentrasiooniga lahust (kõige väiksem viht on 1mg). Teisalt, kui näiteks valmistada 10L lahust, siis saab küll NO3-me üsna täpselt doseerida, samas on aga vaja 10L(!) destileeritud vett. Seega, kirve meetodiga lähenemine ei anna positiivseid tulemusi ja asjale tuleb läheneda loomintuliselt. Võimalusi selleks on.
Teisest küljest võib seda kaasas olevat värvuskaarti parandada ja joonistada see ise ümber, võttes siis kaardilt värvid ja interpoleerida sujuv värvusüleminek ühelt värvuselt teisele ning kanda see näiteks pikale paberribale ning siis võrrelda värve sellel ribal. Nii saab ka enam või vähem pideva numbrilise lugemi. Samas on selle asja valmistamisel terve rida tehnilisi probleeme (printimine näiteks) ühest küljest ja teisest küljest peaks ka seda värvuskaarti kalibreerima.
Kogu selle tegevuse eelis on see, et numbrilise lugemi korral on võimalik tänu võimalusele katset korrata, määrata mõõtmistulemus statistiliselt (aritmeetiline keskmine), kusjuures standarhälbena tuleb kaasa ka hinnang veale. Teooria ütleb, et kui suurendada katsete arvu N korda, siis väheneb standardhälve ruutjuur N korda.
Iseküsimus on, et kas kogu see mäng väärib üldse küünlaid. Lõpuks võib ka väga vabalt jõuda järeldusele, et testi tootjad on teinud kõige optimaalsema värvuskaardi ja mitmetel muudel põhjusetl pole võimalik ega mõttekas mingit täpsemat värvuskaarti kaasa anda (tuleb siiski meeles pidada, et nendes testide kasutusjuhend mahub ära paarile reale, samas kui nende labori-sugulastega käivad kaasas pikad ja väga täpsed juhised). Mõõtmiste alast teooriat võib lugeda näiteks
siit.