kogemus ongi selline, et ühe või teise liigi arvukust piirab teine liik, kellele esimesed toiduks. nii toimib see vabas looduses ja kindlasti ka akvaariumis. ja kui looduslikud kiskjad toime ei tule, levib kindlasti mõni epideemia, tekib toidupuudus või vajadusel sekkuvad inimesed, kes loomariiki lihtsalt maha notivad. kui rääkida elamistingimuste muutmisest, siis võiks seda võrrelda ehk mõne katastroofiga, mille tagajärjeks kliimamuutus ja(või) toidulaua kahanemine või lõppemine. nt - jääkarud surevat tasapisi välja, sest pole piisavalt jääd poegivatele hüljestele, inimesed hävitavad metsi ja rajavad kultuurmaastikke jne.
dinosaurused ei elanud kuuldavasti üle meteoriiditabamust
--------------------
akvakogemusi malawi elanikega seni ei ole, aga et synodontised k õ i k maimud kätte saaksid, ei usu. synodontis njassae, kes vist ainsana malawi akvasse sobiks, kasvab ehk paarikümnesentimeetriseks ja sööks kindlasti ära kogu marja - paraku on malawikad enamasti suushaudujad. proovida siiski võib, ei tea ainult, kas seda liiki saada on.
isiklikest kogemustest teistsuguse akvaga võin öelda, et kõige paremad pisikalade arvukuse piirajad on siiani olnud skalaarid - salakavalamaid röövleid ei ole kohanud, igasugune paljunemine lõppes. samad kogemused ka küttkaladega (toxotes jaculatrix). seevastu minu discustele teiste kalade maimud millegipärast huvi ei pakkunud. paraku need liigid aafrikasse ei sobi. minu lootused on tasapisi kasvavatel livingstonii'del ja aulonacara rubescens'i paaril. eks tulevik näitab...