Põhimõtteliselt võib vähem võtta küll, lahuse värvus (RGB) tuleb sama, aga värvi küllastatus väheneb, kuna lahuse kihi paksus on väiksem. Tulemuseks on kahvatumad värvid.
Olen ka ise JBL-i teste kasutanud. Ülalt vaadates tekivad põhjale igasugused varjud, mis raskendavad mõne testi puhul värvide võrdlemist. Minu meelest võib väga edukalt ka pudelikese külje pealt vaadata, kui värvikaart pudeli taha panna. Sellisel juhul võib lahust isegi 1 ml olla, kuna veekihi paksus võrdub ikka pudelikese läbimõõduga. Igatahes võib niimoodi kemikaale oluliselt kokku hoida.
Ka pole JBL-i reklaamitud kahe pudelikese koos võrdlemisest suurt tolku, va. juhul, kui testitav vesi on tõesti värviline.
Enamasti on see aga siiski värvitu.
NO2 ja NO3 jaoks kasutan ise Saliferti teste, mis võimaldavad väga väikesi kontsentratsioone määrata. Nende testidega kaasas olev topsike on sellise kujuga, et kui sinna 1 ml vett sisse panna, siis on külje pealt vaadates vee kihi paksus 10 korda suurem, kui pealt vaadates. Kui pealt vaadates on tulemus alla poole värviskaalast (NO3 puhul 10 mg/l ja NO2 puhul 0,5 mg/l), siis on mõtet vaadata külje pealt ja korrutada tulemus kümnega. Nii ongi võimalik avastada isegi 0,01 mg/l NO2 sisaldust. Magevee puhul pole see vist nii oluline, küll aga merevee puhul, kus isegi minimaalne NH3/NH4 ja NO2 võivad suuri probleeme tekitada. NO3-ga on natuke lõdvem, aga parem, kui ka see on nullis.