foorum.akvarist.ee

Suviste tegemistega seoses jäi foorumi lugemine mõneks ajaks tahaplaanile, kuid septembri alguses lugemata teemasid üle vaadates jäi foorumi lõpuosast silma üks ebameeldiv tendents.
Võib-olla on see asi subjektiivselt ülevõimendatud, kuid suhtumine a'la "võtke minu gupid/mõõksabad ruttu endale, muidu saadan nad kanalisatsiooni" tekitab pehmelt öeldes ebameeldiva tunde.
Isegi kui selline mõte on lisatud vaid kaladest kiire lahtisaamise eesmärgil ning ei kuulu reaalsele teostamisele, ei saa ma sellist suhtumist kuidagi õigustatuks pidada, sest kui laiem üldsus seda aktsepteerib, siis varem või hiljem jääb mõnel algajal-akvaristil mulje, et kalade kanaliseerimine vanni või wc äravoolu on igati õigustatud tegevus.

Kalade sigimise kontrolli all hoidmiseks on mitmeid võimalusi ja kõige kasulikum on mõelda sellele enne, kui kalad endale üldse võetakse.

* Kindlasti tasub enne kala ostmist välja mõelda see, kas kala paljunemine akvaariumis on soovitud tulemus või mitte. Järeldused suudab igaüks vast ise teha, jälgides kalade hindu poes, pakkumise alateemat foorumis ja enda akvaariumi suurust.
Igatahes tasub neil, kel kalade järglastega miskit peale pole hakata, soetada kalu, kes akvas tavatingimustes ei paljune või siis osta samasoolisi kalu.

* Kui kala on siiski ostetud ja tema tihedus liitrile hakkab ületama soovitud piire, tuleb asjale läheneda tõenäoliselt veidi resoluutsemalt.
Esimene variant oleks vast eri soost isendite eraldamine (nt. emased ja isased gupid eraldi akvadesse).
Variant 2 oleks mõne 'rööviku' soetamine, mis pole küll inimlikust seisukohast väga kala(maimu)sõbralik, kuid looduslikust vaatepunktist üpris tavaline lähenemine.
Kolmas võimalus on loomulikult kokkulepe mõne akvaristika-poega, kes uued kalapõlvkonnad enda jaotada võtab.


Tunnistan ausalt, et pole algajatele mõeldud artikleid viimasel ajal lugenud, kuid kui seal pole sigimisprobleemist juhtumisi juttu tehtud, siis oleks vist aeg selle alajaotuse lisamiseks.

Kui kellelgi on veel häid ideid antud teema kohta, siis ärge hoidke enda teada

lauriga 100% nõus, sama teema käis läbi eile jutukas toimunud arutelus - viimasel ajal on tõesti tekkinud väga palju vastutustundetuid inimesi, kes endale soetatud elusolenditest ühel hetkel tüdinedes või sigimise üle kontrolli kaotades ähvardavad need merekooli saata. ilmselt tundub samadele persoonidele, kes kalu vetsupotist alla kupatavad iseenesestmõistetav soovimatute kassipoegade ja kutsikate uputamine - ammu ühiskonna poolt taunitud teguviis.

kergekäeliselt kiputakse ka ära andma kord teadmatusest ostetud kahepaikseid ja konnasid, kes üllatus-üllatus mõni aeg peale akvaariumisse asustamist on asunud hävitama taimi ja kalu - ehe näide, et tekkivatele probleemidele hakatakse lahendust otsima alles siis, kui häda käes, ennetamiseks ei tehta suurt midagi. õnneks on mõni inimene siiski meelt muutnud ja selgitustööst aru saanud, et koju toodud elusolendi eest vastutab selle peremees (nimesid ei nimeta, eks need, kellest jutt käib, on sellest juba aru saanud) - igatahes tuleb neid kiita, kui nad suudavad olukorra koduste vahenditega (eraldi tõstmine, vajalike tingimuste loomine) lahendada.

wise man said: inimene vastutab kõige eest, mis ta on kodustanud.
minu versioon: inimene vastutab kõige eest, mis ta on koju toonud.

Ma mõtlen ka, et algajatele mõeldud artiklite juurde peaks esikohale sõnastama loomapidamise eetilised printsiibid.

_________________
http://akva.karahh.pri.ee

Üks intrigeeriv küsimus - kuhu ja mille alusel te piiri tõmbate:
taim-vesikirp-sääsetõuk-tigu-krevett-vähk-kala?
Kõik nad elusolendid, nende tunnetuse jms. kohta on muidugi igasuguseid arvamusi. Et ega äkki taimede harvendamine või elussööt kah taunitavad ole?
Ja see pole mõeldud sugugi eelmiste kirjutiste vastu, olen Lauri ja Mariaga tegelikult päri.

Piiri tõmbaks mina kohe peale taimi. Taim erineb oma elutegevuse poolest loomast oluliselt ja jätkab edukat elutegevust ka peale lõikamist vms.

Heinaga lehma (kala) söötmisele kah kätt ette ei paneks, sest see on nii olnud juba enne seda, kui ma siiailma tulin. Samuti ei pane kätt ette sellele, kui akvas mõni kala teiste poolt nahka pannakse - tingimusel, et see kala pole sinna spetsiaalselt söömiseks toodud (lihtsalt minu reegel enese jaoks).
Igasugu kirbud tuleb tõenäoliselt siiski tuua väljast, kuigi ma hea meelega näeks, et nad akva ökosüsteemis ise paljuneks (kusjuures mingi kirbuliik minu akvas ka kontvõõrastena elutseb ning kalad hoiavad nende populatsiooni kontrolli all).

aga kui ostad või saad kalad kui nad on veel pisikesed ja sugu pole võimalik kindlaks teha ja kui lõpuks saad teada, et sul on nt 5 isast ja 1 emane, kas siis on tõesti vale teha vahetust või nad ära anda kui vaheteda ei õnnestu?

_________________
200 l
20 l

Kindlasti mitte!
Probleem on siin pigem kodanikega, kes ei viitsi neid ise pidada hetkeni, kui need teistele ära antud saab, vaid kalad kohe kanalisatsiooni kupatavad.

sorry, sain valesti aru.

_________________
200 l
20 l

Kehva kriteerium, paljud loomad suudavad endal hävinud sabasid-jäsemeid jms. uuesti tagasi kasvatada. Ma pole päris kindel aga kas mitte vihmaussist peale pooleks lõikamist ei saa mitte 2 toimivat vihmaussi? Jne.
Väidetakse et piiriks on see kas organism tunneb valu või ei. AFAIK (minu teada) on aga tehtud katseid kus leiti et taimed reageerivad silmanähtavalt sellele kui ligineb kodanik kes enne sootuks teist taime lõikas. Nii et võta seal kinni...

Tunnistan kahetsusega, et tapan töö käigus igal aastal teaduslikust uudishimust tagakiusatuna miljoneid vesikirpe.
Ärge siis väga kõvasti lööge

_________________
"Eestikeelsed kalanimed massidesse" projekt
Minu akvaariumid

minu jaoks jookseb piir sealtmaalt, kustmaalt koju toodud loom või lill on lemmiklooma/lillena pidamiseks - potilille ära ei söö ja pooleks ei murra, kalu merekooli ei saada ja merisiga pannile ei pane

Maria on muidu segatoiduline ja seda ilma igasuguste süümepiinadeta

Lihtsalt täpsustamiseks.Vihmaussist ei saa peale poolekslõikamist kahte vihmaussi.Pea pool elab edasi saba mitte.

Aga mida teha surnud kalaga?. Kas, sulps vetsupotti ja vesi peale?.

_________________
K.

Mina näiteks tegin nö põletusmatuse...

Kui tohib küsida, mismoodi sa seda tegid?.
Mina pidin oma hamstri ka põletama. Aga lõpuks mõtlesin ümber. Kuna see tulevärk tundus kuidagi selline, liiga valus olema, mulle. Kui oleksin, ta nö. tuleriidale pannud, siis koos pesaga. Aga lõpuks matsin ikka, aasale, puu juurde. See oli OT küll, aga käib siia kah.

_________________
K.