Kohtasin eile Ülemiste loomapoes, kus ka akvaariumikalu müüakse, kampa rõõmsameelselt erutatud teismelisi, kes ilmselt kellelegi sünnipäevakinki valisid. Kuna mul eriti sinna asja polnud, astusin ma sealt välja, kõrvus kõlamas neilt viimatikuuldud lause: oh tavai, ostame kala... kas kellelgi veel raha on!
Kahtlus jäi hinge närima. Kui olime oma ostud juba teinud, nägin neid noori uuesti. Käes oli neil kilekott 2 kuldkalaga ja väike umbes 1l ümmargune anum. Kujutasin ette, kuidas nad sellega rõõmsalt vehkides õue lähevad, aga seal ju miinuskraadid, ja hakkas paha. Pidin just tormama neile nõu andma, et ärge tehke ja pange kalad vähemalt põue, aga mees keelas, et las lähevad. Selgitas veel, et mis sa arvad, kas nad nüüd viivad kala poodi tagasi või, parimal juhul saad sõimata, et mis see sinu vanamuti asi on. Ja pealegi, sünnipäevaläbus saavad kalad niikuinii otsa. Müüja müüb ja nemad ostavad.
Aga minu süda jäi ikka valutama.