Üks võimalus taimeakvaristikat kaheks jagada ongi veevahetuse järgi.
Ühed vahetavad, teised ei vaheta.
Ühed üritavad luua maksimaalselt loodusliku balansi ja lisavad juurde vaid aurustunud vee osa, eeldades, et taimed suudavad ise jääkained ümber töödelda või settivad need kuhugi? ära.
See tähendab ka tagasihoidlikumat valgustust ja kesisemat taimevalikut.
See oleks siis low-tech variant.
Teine, hi-tech variant, näeb ette regulaarse ja olulise veevahetuse, et vältida saaste kumuleerumist ja lisada mineraalaineid.
Selline meetod võimaldab palju väiksema riskiga lisada vette täiendavaid väetisi/toitaineid. Võimalik on tasakaal luua täpselt sellisele kasvukiirusele/liigirohkusele kus soov on.
Kellele ema, kellele tütar.
Ise olen proovinud mõlemat varianti. Koolkondade mõttes siis
Ja ilma pikema mõtlemiseta olen hi-tech koolkonna pooldaja.
Mulle ei meeldi kopeerida mingit olemasolevat ökoloogilist kooslust lihtsalt selle tõttu, et ta kuskil sellisena eksisteerib.
Loon ise tasakaalustatud ökosüsteemi. Sellise, nagu mulle meeldib.
Sellise koosluse ja liigirohkusega, nagu soovi on.
Määran ise taimede kasvukiiruse ja värvi.
Mullakihi kohta sedapalju, et see pole kindlasti esmatähtis.
Kui on korralik peenikese struktuuriga põhjapinnas (näiteks paljukiidetud 2-6mm ehitusliiv), siis reaalne vajadus mullakihi järgi puudub.
Mullakihi põhilisteks plussideks võiks olla :
*pehmendab vett
*annab veele kollaka/naturaalse jume
*võimaldab vähendada otse vette lisatavate väetiste hulka
Miinusteks omakorda:
*käärimis/lagunemisprotsessid
*vale mulla kasutamine
*ümberistutamisel pääseb muld välja
Olles kasutanud nii kruusa kui mullapõhja, julgen mulla eelisena välja tuua siiski vaid nõudlike punaste taimede kasvatamisel.
Muude (ka murude) puhul saab väga häid tulemusi ka ilma selleta