Ancistrus sp. (harilik Harjasnina)
Harilik Ancistrus (Harilik Harjasnina) kuulub imisägalaste (Loricaridae) sugukonda, Ancistrinae perekonda. Selles perekonnas on rohkem kui 50 liiki.
Harilik Harjasnina ehk Ancistrus sp. (sp. tähendab species ehk teaduslikult täpsemalt määratlemata liik) on üks selle perekonna esindajaid. Hariliku Ancistruse päritolust teatakse ainult, et ta on pärit Amazonase jõgikonnast, kuid täpsem leviala on teadmata, kuna akvaristide seas on teda kasvatatud laiemalt juba paar- kolmkümmend aastat ja tema algne päritolu Amazonase jõgikonnas on sisuliselt kaotsi läinud (keegi ei mäleta enam).
Praegu peetakse akvaariumis tema tavalist vormi (musta) ja veel viite akvaristide poolt aretatud (looduses pole olemas) vormi. Eestis on akvaristika poodides müügil nii tavalisi musti ning albiinosid kui ka musti- ja albiino looruimesid. Albiino vormidel esineb 2 liini: nähtava mustriga kollased punaste silmadega ja ilma nähtava mustrita albiinod punaste silmadega. Euroopas on veel saadaval kollased mustade silmadega. Kui aga neid erinevaid liine omavahel ristata, saate ebameeldiva üllatuse osaliseks- kõik järeltulijad on esimeses põlves ja enamjaolt ka teises põlves tavalised mustad järglased!
Kuna neid on juba aastaid akvaariumites peetud, ei pea mingeid erilisi tingimusi nende pidamiseks olema, kuid võiks järgida järgmisi nõudeid:
* pidamiseks sobib akvaarium alates 80 liitrist (väiksemates akvaariumites võib juhtuda, et nad jäävad kängu ja ei saagi suguküpseks).
* temperatuur peaks olema vahemikus 22-27 C. Albiinode pidamisel 25-29 C.
* pH 6-8.
* nitraadid ja nitriidid nagu ikka võimalikul madalal.
* tugev vee vool pole vajalik, kuid akvaarium võiks olla varustatud efektiivese filtriga, et vältida hõljumi teket.
Rahva seas on levinud legend, et nad on nn põhjakoristajad ja nn klaasipuhastajad. Päris nii see ei ole. Vetikate eemaldamisega klaasidelt ja taimedelt tegelevad peamiselt noorkalad ja toidujääkidest nad tavaliselt ka ei hoooli. Täiskasvanud kalad reeglina enam klaase ja taimi ei viitsi eriti puhastada. Mis on aga üldreegel - selleks, et Teie Harjasninad tunneksid ennast õnnelikuna ja tervena on kindlasti vajalikud puujuurikad, mille pehmemaid osasid ’’matsutavad’’ mõnuga kõikides vanustes Ancistrused (ja ka paljud teised imisägad). Kindlasti ei tohiks neid koos pidada külmavee kaladega (näiteks kuldkaladega).
Toitumine: kõigesööja, kuid ei tasuks siiski liialdada elustoiduga. Täpsemalt: helvestoit , erinevad tabletid ja graanulid (kuid soovituslikult taimset toitu ja puitu sisaldavad). Aeg- ajalt värske kurk, salatileht , kapsaleht, magus parika jne (rohelist toitu tuleks panna mitte väga suurtes kogustes, et mitte vett häguseks muuta ja ära rikkuda). Kindlasti tuleks selline toit mingi raskusega põhja kinnitada.
Paljundamine: Nagu ikka on paljundamise esimeseks tingimuseks isase ja emase olemasolu. Õnneks on 5-6 cm kalal juba võimalik kala sool vahet teha. Isastel hakkavad kasvama pähe ’’ vuntsid’’. Täiskasvanud emastel kaladel ilmuvad teinekord ka väikesed vuntsid huulte servadesse, aga nad on oluliselt väiksemad kui isaskaladel. Täiskasvanud isased on reeglina alati suuremad kui emased ja samuti on neil alati oluliselt võimsam pea.
Kudemisviisilt on nad koopaskudejad. Õnneks on nad suhteliselt vähenõudlikud koopa suhtes- selleks sobib väiksem lillepott, küljelikeelatud kookospähkli koor, õnarus puujuurikas jne. Minu tähelepanekute järgi on kudemiseks ja marja arenguks vajalik soojem temperatuur (27-30C) ja tavaliselt kutsub kudemise esile veevahetus oluliselt jahedama ja pehmema veega (kuni 1/2 akvaariumi mahust). Kudemise käigus koetakse tavaliselt 30-150 kollast värvi marjatera, (suuremad ja vanemad kalad koevad tavaliselt rohkem marjateri), läbimõõduga 1,5-2 mm. Marja ja maimude eest hoolitseb isaskala. Maimud kooruvad tavaliselt 5-6. päeva pärast ja jäävad pesasse kuni rebukoti tühjenemiseni (tavaliselt veel 5-6 päeva). Pärast rebukoti tühjenemist jätavad nad pesa maha ja vajavad kohest toitmist. Esimeseks toiduks sobib ideaalselt näiteks Tetra Min ’’Baby’’. Minu tähelepanekute järgi on toiduks jälle vajalik juurikas, selle puudumisel kasvavad noorkalad oluliselt aeglasemalt. Hiljem peaks kindlasti olema toiduks ka spirulinat ja rohelist komponenti sisaldavad tabletid.
Kui tahate noorkalad ilma suuremate kadudeta üles kasvatada, peaksite peale kudemist maimud eraldi akvaariumisse panema. Kõige lihtsam on seda teha veel siis kui maimud on veel koopas, tõstes koopa koos isasega eraldi akvaariumisse. Eraldi akvaariumis peaksid olema kindlasti alguses täpselt samad vee parameetrid. Pärast seda kui maimud on koopast välja ujunud, peaks isase nende juurest üldakvaariumisse tagasi tõstma.
Maimuakvaarium peaks kindlasti olema varustatud lihtsa svammfiltriga (kuhu noorkalad sisse ei saa ujuda ja lõksu ei jää) ning lisaõhustajaga. Toita tuleks võimalikult sagedasti. Enne iga uut toitmist tuleks vana järgijäänud toit ja väljaheited põhjast eemaldada. Maimuakvaariumisse peaks kindlasti laskma mõned teod, et nad toidujäägid ära sööksid. Umbes 4-5cm suurused maimud on juba piisavalt elujõlised, et nad ühisakvaariumisse lasta või teistele akvaristidele jagada.
Kasutatud kirjandus:
Ingo Seidel: ''Back to Nature. Guide to L- Catfishes'' (2008a.)
Loodan, et Teil on sellest artiklist kasu
.
Edu soovides, foorumi liige rroomm.
PS! Mõned pildid minu haruldastest ja vähemharuldatest imisägadest on minu albumis.
Otsi
Postitatud: Teisipäev Sept 08, 2009 08:49 
