kui me räägime troopilisest segaakvaariumist, siis seal elavaid kalu ei saa käsitleda ühe ühtse populatsioonina, sest populatsiooni definitsioon on väga selgelt "rühm samast liigist isendeid". see asjaolu paneb paika selle, et kõik kalad ei saa käituda akvaariumis ühtviisi, sest erinevatest liikidest kalad on erinevad nii füsioloogiliselt kui oma päritolutaustalt. need kaks aspekti, füsioloogia ja päritoluline taust panevad paika selle, milline on ühe või teise isendi taluvuspiir mingi vee keemilise ühendi normist kõrvalekalde puhul.
võtame näiteks olukorra, kus vee hapnikutase akvaariumis järsult langeb, olgu siis põhjuseks bakterkonflikt või näiteks suvel tavaline ülekuumenemine. esimesena pakivad pillid kotti liigid, kellel on füsioloogiline vajadus suurema vee hapnikusisalduse osas, eriti looduses jõgedes elavad kalad, nt. Beaufortia leveretti, seejärel need, kellel on füsioloogiliselt vähesem hapnikunõudlus, näiteks Guppid ja seejärel need, kellel on füsioloogiliselt vähesem hapnikunõudlus, kuid kes on harjunud ehk kohastunud elama väiksema hapnikusisaldusega vees, näiteks Guppid, kes on pärit akvaariumist, mille veetemperatuuri on hoitud pidevalt üle 27C. üllatusega võib avastada aga, et kui ka need viimased Gupid on oma saba vikerkaare taha sättinud, ei ilmuta Guraamid üldse mingeid ilminguid sellest, et neil oleks paha olla. põhjus lihtne - nemad kuuluvad labürintkalade hulka ja hingavad hapnikku veepinnalt ja see palju hapnikku lahustunult vees on, neid ei koti.
samasuguse näite võib tuua nitraatide taseme tõusu korral. mõned liigid on tundlikumad, mõned vähemtundlikumad. tõsi, selliseid paraku ei ole, kellel nitraatidest täitsa ükstaskama oleks. 250mg/l taseme juurde jõudes peaksid ka viimased vintsked vennad 24h jooksul hakkama ära kukkuma.
loodetavasti sai piisavalt põhjalik seletus.
Viimati muutis Maria, Reede Mai 15, 2009 08:29, muudetud 1 kord kokku.
|