foorum.akvarist.ee

Lubasin Sulle, et annan täpselt aru tulemustest võitluses oma Ostracodidega.
Arvan, et peaksid sellest minu aruandest vist korrigeerima/redigeerima mingi artikli koos pildiga, kus märgid ära (peale mõõtmete) ka selle, et nad tegelikult akvaariumis tunduvad täiesti valgetena ja alguses on neid võimalik leida vaid akvaariumi shifooniga puhastades killustiku seest. Ringlevasse ette jõuavad nad alles siis kui killustik on juba neist üle koormatud.
Need on erilised elukad ja neist lahti saamine on veel kordades erilisem ...
Tegelikult olen siiani hämmingus - kust ma nad sain? Kirjade järgi elavad nad väikestest lompidest kuni põhjaveeni. Neid on tuhandeid erinevaid ja nad on tuhandeid aastaid vanad. Seega peaks igal Nõmmekal nendega kogemusi olema aga isegi Teie Felch ei osanud midagi kommenteerida. Ega ma temalt eraldi ei küsinud kah. Kuid siiski hirmus mõelda, et nii vastupidavad lontrused võivad nii palju paha teha. Ei taha mõeldagi sellele, et nad võiksid läbi joogivee sattuda ka inimese organismi ja seal edasi laiata ??? Osa mu kirjutise alumisest osast on siiski küsimusi ja kui keegi oskab vastata - ei oska tänada!

Need neetud Ostracodid!

Minu võitlus nendega on vist läbi aga hind on kõrge.
Esimese mürgina soovitati mulle Sera Snailpuri - et kui tigusid tapab, siis tapab ka muid karploomi. Ei miskit!
Teise mürgina soovitati mulle Azoo Anti-Fluke - tapab kaane, usse, vähilisi. Ei miskit!
Kolmas mürk oli mingi Vene firma ZooMir oma aga sellest pole mul karpigi alles. (Hästi kange oli küll, sest vette tuli teda panna lahjendatult ja mitmes osas ca poole tunniste vahedega.)
Müüja ütles, et tapab igasuguse jama. Minu jama näitas mulle endiselt keskmist sõrme.
Viimases hädas tulid meelde kodused olmemürgid: äädikas ja kaaliumpermanganaat. Viimast mul polnud, seega alustasin esimesest.
Proovisin algul purgis ja tappis alla 10 min.
Akvaariumis nii kergelt ei läinud.
Korjasin kalad transpordiakvaariumisse (30l ja õnneks oma filtriga) aga taimed pidin sisse jätma, sest nende juurte vahel pesitsesid minu eriti sitked parasiidid. Põhiliselt oligi killustik neid täis, ringi ujumas olid vaid mõned üksikud eksemplarid. Üksikute alla mõtlen sadakonda, sest hiljem oli neid näha tuhandeid!
Esimese hooga kallasin oma 110 l akvaariumisse 0,5l 30% äädikat. Poole tunni jooksul ei mingit muudatust! Väike pudel äädikat oli veel kodus olemas (peaaegu terve 0,3l pudel). Kallasin selle ka akvaariumisse. Järgmine veerand tundi ainult vahtisin akvaariumi mõttega, et kas pean järgmise äädika järgi minema poodi või viskan kõik lihtsalt ära. Olles pool aastat nendega võidelnud, hakkas mul lootusetuse tunne tekkima. Mis hakkas - oli juba ja ammu!
Iganädalane veevahetus ca 3/4 koguse ulatuses pole mingi nali ja vesi oli ikkagi väga hägune. Siis äkki mõne minuti pärast kihas akvaarium nendest ostrakoodidest. Sõna otseses mõttes kihas - neid oli tuhandeid ja nad tormasid hullunult ringi. Viimaste suremiseni läks aga siiski veel tubli tund. Seega esimesest äädikalaksust viimaste suremiseni ca 2tundi - eriti sitked elukad. Nüüd korjasin akvaariumist välja kõik taimed ja panin nad kraanikaussi puhtasse kergelt voolavasse vette.
St. kraanikausi põhjas oli kork ja kraanikauss oli kuni ülevooluni kogu aeg leiget vett täis. Ja nii tundide kaupa! (Kloor või muud kraanivee lisandid minu taimi ei tapnud - Nõmmel on mul puurkaevu vesi ilma lisanditeta)
Et ehk ei tapnud äädikas neid ära? Tappis küll ja viimseni! Sellest aga hiljem.
Nüüd hakkasin akvaariumi vett vahetama ja kohe hästi mitu korda järjest kuni põhjani tühjaks, uut vett nii palju, et sain filtri tööle panna. Ca pool tundi lasin filtril vett ringi ajada ja siis seisma ning vesi välja taas kord kuni põhjani. Tahtsin olla kindel, et vähimatki äädikalõhna ka enam akvaariumisse ei jää! Üritus kestis mitmeid tunde... Umbes 10h peale esimest mõrvakatsetust asusin taimi uurima. Täna tean, et see oli mõttetu tegu! Kohe läksid prügikasti õrnemad taimed, nagu Vallisneria, Microsorum pteropus, Crinum thaianum. Hetke seisuga on lootusetult surnud ja lagunevad algosadeks ka Echinodorus bleheri ja Anubias barteri. Mitte ühtegi ei jäänud ellu!!! Homme lähen uusi ostma. Hetkel on akvaarium siiski sisustatud (ja mitte väheste) kunsttaimedega. (Õnneks oli vanast ajast alles. Mul on kogemus, et elustaimede kasvamiseni peab akvaariumis siiski ka suuri taimi olema mõnede kalade varjupaigaks või lihtsalt muidu mugavuseks). Kuid teatud kahtluseid on mul ka kaladega...
Minu pärlskalaarid on muutunud kohutavalt närviliseks ja pirtsakaks. Ma pean liginema akvaariumile neid sööta tahtes hästi ettevaatlikult, luugi avamine võib nad ajada paanikas nurka põgenema.
Kuigi mul on akvaarium töölaua kõrval ja ma istun siin mitmeid tunde päevas. Ka meeldib neile juba vanast ajast vahest arvuti ekraanil värvide liikumist jälgida ja kasvõi lihtsalt mind vahtida ootava näoga. Seega lihtsalt liikumine pole probleem. Probleem on luugi avamine?!? Stress? Oma kodust olid nad ära ca 16h ja sedagi juba nädal tagasi. Söömine on teine probleem! Nad nimelt näivad olevat arvamusel, et muutusid lihasööjateks peale koju tagasi tulekut... Helbeid ei sööda enam üldse (graanuleid ega kuivatatud looduslikku toitu pole nad kunagi söönud), kõlbavad veel ainult nn. ussikesed e. sääsevastsed. Kuid ka neid (ostan külmutatult neid suuremaid ja siis sulatan portsjoni korraga) süüakse vaid heal juhul paar korda päevas ja väga vähe võrreldes senise söömisega
Värv on neil siiski endiselt särav aga kõhud nähtavalt tühjad võrreldes endisega. Ka ei suudle ja sexi nad enam nii nagu nad seda vanasti kogu aeg tegid
Kas on neil puudu just see miski, mida nad said vanasti lehtedelt näksides? Echinodorus bleheri lehtedelt käidi pidevalt midagi näksimas aga taimelt tükke välja siiski ei näksitud. Kas ainult mingeid neile maitsvaid vetikaid elas seal?
Plecod seevastu näivad olevat korras! Kuigi nemad peaksid ju vajalike vetikate puudumisele või muidu vastava keskkonna puudumisele tundlikumad olema?
Nemad ei võinud teineteist taluda vanasti alla 10cm aga nüüd võivad ka kõrvuti klaasi lakkuda. Ka ei näi neil olevat puudust toidust. (Mul on nad üldse imelikud - mingitest söögitablettidest pole kunagi eriti hoolinud, need on tavaliselt põhja lagunenud...) Ja kui ka neis tänaseks juba surnud taimejäänustes peaks veel sisalduma mingit äädikat - peaksid ju Plecod olema need vastuvõtlikumad?
Milles täpselt asi ja mis saab, ei tea täna veel.
Tean, et mu pärlskalaarid ongi kapriissed kalad ja tean, et neile meeldib omada ühte suurt kodust põõsast, mis tänaseks on surnud, ( see Echinodorus bleheri) oli mul hästi võimas ja just see oli nende Pesa - sinna tehti ka mari, mis küll hiljem kas ära söödi või muidu suri tänu ostracodidele.
Kui saan targemaks - annan teada!