foorum.akvarist.ee

Oo ,mina jõudsin ka umbes sellise lähenemiseni - aega võttis märksa kauem - ei olnud raamatuid(pärnus), ei olnud internetti(alustasin 1977), ei olnud tuttavaid akvariste, üldse mitte midagi polnud, peale minu enda koos oma väikese akvaariumiga ja kindla veendumusega kalu pida.

Algajatele soovitataksegi pidevalt teste teha et nad hilisemalt aru saaksid kunas on vaja vett vahetada ilma testimiseta, et hakata orienteeruma reostuse valdkonnas - kasvav kalade hulk, kasvav reostus, toitmine- kahanev- pole mingi periood üldse kalu.

Mul endal tuleb kraanist suht talutavat vett. Väiksemates akvaariumides igapäevane veevahetus 50% - vähemalt neljal päeval nädalas, sest sageli rohkem ei viitsi.
Suures akvaariumis olen püüdnud 2X nädalas vahetada 80% vett aga sageli käib seegi üle jõu(laiskus) ja olen periooditi lisanud soola, et reostust kontrollida(mida ei soovita kellelegi).

Mõni küsib milleks nii suured veevahetused.
Vastus - kalad tunnevad end niimoodi kõige paremini,õnneks on mul silmad peas(kongosid ma ei pea)

Tuleb tunnistada ,et see kirg suurte veevahetuste suhtes sai alguse just päevilt mil discusi kasvatasin. Selline lähenemine ei ole eriti otstarbekas kui lisatakse vette taimeväetisi.Arvestades mahtusi ,on väetis sadu(ehk tuhandeid) kordi kallim kui vesi.

Pole muud kui teiega nõustuda, eks sai samamoodi algul kõvasti testimisega mässatud, paraku mõni päev tagasi viskasin viimased testid minema, säilivusaeg sai ammu ümber, ei mäletagi, millal sai viimati kasutatud. Samas on test üks väheseid kindlaid asju, mille peale algaja saab loota - kui ikka kogemust napib, siis silma järgi on akvas toimuvast raske selgust saada. Suured veevahetused olid siinmail väga pikalt põlu all ja ka praegu on kalapoode, kus elatakse usus, et suuri veevahetusi tuleb iga hinna eest vältida ning eriti veel sissetöötamise ajal - ning jagatakse seda teadmist ka klientidele. Kui algajad saavad mitmelt poolt vastukäivat infot, siis testi tulemus on vähemalt selge ja kindel asi, millele saab loota. Et kui ei juleta kasutada suuri veevahetusi, siis tehtagu vähemalt testid, nii saab suuremaid õnnetusi ära hoida. Olen aga juba mõnda aega üritanud propageerida suurte veevahetuste kasutamist ja seda eriti sissetöötamiseks.
Väetistega on aga nii, et suure veevahetusega koos on just eriti lihtne väetada, nii on väetiste hulk vees väga hästi kontrolli all. Kui kasutada DIY segusid, siis pole see ka teabmis kallis.

_________________
http://akvarist.eu

Kui mõtelda ennast ajas tagasi 1970 dekaadi siis ma ei saa isegi aru kuidas mul üldse õnnestus paar aastat jutti pidada kalu ilma et oleks juhtunud midagi katastroofilist. Akvaristika alast infot siis tõesti polnud, vähemalt mina ei osanud seda kusagilt otsida, igati korralik infosulg. Vibuna lookas sektsiooni kapinurgakese peal lebavasse pealt lahtisesse 40L akvasse toppisin silmarõõmuks valimatult kalu: guppyd, paar sorti kuldkalu, mõõksabad, mingid vorstikujulised "põhjakalad" (ööseti valjult kolistasid) ja vististi üks vihaselt terav tetraparv. Ütleme nii et puljonks oli akvas ülimalt korralik! Juhtus muidugi akvas sedagi et vahest harva leidsin pooleks hamustatud guppysid, mõnel guppyl narmendasid sabad, ühel guppyl kadus ära silm kuid see ühesilmaline guppy elas oma kalaelu rõõmsalt edasi. Akvas erilisi taimi polnud, ainult paar rohetavat rootsu liivapinnases. Valguseks oli eemal asetsev laualamp mille hõreda valguskiire ma aeg ajalt suunasin akvale. Vahepeal oli akva üldse ilma filtrita, hiljem sai ostetud mingi plastist korpuse ja torudega filter mille sees oli sukataoline moodustis. Veevahetusi sai akvas harva tehtud, tavaliselt siis kui tuppa tekkis roiskuva vee lõhn mis hakkas mind kui noort akvaristi häirima. Vett sai otse võetud kraanist ja kopsikuga akvasse valatud, põhja sifoonimisest ei teadnud ma siis halligi. Keemiast ma ka ei teadnud muhvigi. Haigusi ma akvas kunagi ei näinud ja kui olekski näinud siis ei osanuks ma nende tõvedega mitte midagi peale hakata. Ja mis selle nö. "intuitiiv akvaristika" juures oli kõige kummalisem ja mõtlema panevam siis see et kalade üldine suremus oli kui mitte olematu siis häbematult minimaalne.

Kui hakkasin aga 2013 jaanuaris uuesti akvaristikaga tegelema siis ostsin eelnevalt raamatuid, lugesin lisa kodumaa ja väljamaa netist ning külastasin pidevalt akvapoode. Valmistasin ennast ette nii ütelda igaks "kalaelu juhtumiks". Minu laiahaardelise kodukootud "kalahariduse" tulemuseks oli aga see et oma esimesed 20 neooni saatsin juba järgneva 2-nädala jooksul "kalade kalmistule". Seega 13-aastane poisike oli tunduvalt parem "loominguline kalataltsutaja" kui seda oli üks üle 40-aastane "asjaliku ettevalmistusega" mees.

_________________
180L, JBL e1501, 2x30W
3 tetra(bct),1 garra rufa, 1 sewellia
3+ killertigu,3+ amano krevett

Kuradi hea teema!
Põhimõtteliselt võiks siin ju kõik oma alguse aastad kirja panna.
Võiks ju asja isegi läbi huumoriprisma vaadata!

Ma mäletan et koukisin iga nädal kogu pinnase akvast välja, pesin puhtaks, vesi sisse tagasi ja seejärel pinnas.
Kalau ja taimi ma miskipärast vannitasin enne kaaliumpermanganaadis Ei tea mille vastu see hea oli?
Ühesõnaga minu akvaarium ei "käinud" kunagi.

Aga mida ma võin öelda: Ära suri tõesti väga harva keegi - ma ei mäletagi nagu.
Harva kui Tallinnas sai käidud, sai ka kalad ostetud Zookauplusest.
Päris kindlasti peitub point seal.Suht tasemel koht oli.

Minu kogemused 20 aastat tagasi olid suht sarnased eelmistega. 30l raudraamiga akva... Need mida sel ajal saada oli... Oli paksult täis gupisid pluss 2 musta mõõksaba ja mingid põhjas elavad kalad aga mitte ei mäleta millised. Pole ma teadnud akva käivitamisest midagi, veel vähem adusin ma midagi bakterikolooniast sellel ajal. Liiva tõin mereäärest, mis läks akvasse ilma steriliseerimata (see vist oli üks asi, mis toimis, minu kasuks)... Minu akvas elasid minu teada ainult need keda mina sinna panin, kindlasti mitte bakterid Veevahetusi tegin siis kui vesi hakkas roheliseks minema, need olid ainukesed õpetussõnad, mis sain kaladega. Ega seda infot ei osanud otsida ka. Vesi oli ikka tõsiselt roheline aga õnneks oli akva otsese päikese käes, nii et veevahetusi tegin vähemalt korra kuus. Tavaliselt 2 nädala tagant. Vahetasin vett nii palju kui sai... Kalad peaaegu kuival ja siis uus vesi sisse... Oma vee sain õnneks puurkaevust.
Taimedeks olid vist egeria densa ja kohalikud taimed oma jõest, sealt sain ka prügikad oma akvasse.
Suremus oli olematu, vähemalt mina ei mäleta, et neid oleks olnud. Tundub nagu selle aja kalad olid sitkemad või oli siis nende haiguste levik suht väike. Äkki oli mingi eriline gupi liik, mis eelistas ammoniaaki
Kokku pidasin kuskil kolm aastat ja siis minu mälu katkeb miks ma lõpetasin: kas oli tegu ajanappusega, tegi oma töö kass või kukkus ikkagi kogu kaardimaja lõpuks kokku ja viimane veevahetus jäi liiga hiljaks.

Ma võin naljaka loo rääkida kui keegi venekeelsetest ütleb - mida tähendab povarenõi sol , Mahlini "õpikus" oli eestikeelde tõlge KEEDUSOOL?

Pisarad silmas naermisest

Minu seiklusi 90-ndate algusaastatest:
Isa tõi mulle oma akvaariumi (a´50L raudraamiga, mis ei sisaldanud grammigi tehnikat), sees 2 kuldkala. Et kalu paremini näha, sai see paigutatud akna ette lauale (hommikupäike). Sisse sai toodud mere äärest liiva ja kive ning nii akvaariumi pidamine hoo sisse saigi. Lisaks sai ostetud mõned kalad – mõõksabad ja veel mingid (põhjakoristajaid see ei sisaldanud) + teod.
Akvat puhastasin kui vesi enam läbi ei paistnud (oma hägususe või rohelisuse tõttu), veevahetus tavalise kraaniveega. Iga nädal käisin ostsin (Rataskaevu tänava poest) elussööki, mida siis hoiustasin vahepeal külmkapis, kuid see sööda hais on seni meeles (ilmselt osa sööki riknes)
Kalade suremust nagu ei olnud, kuid väga hästi on meeles juhus, kui arvasin, et teod (3 tk) on surnud (paar päeva polnud liigutanud). Pikemalt mõtlemata sai need WC-potist alla valatud, vesi peale ja teema lukus. Paar tundi hiljem saabus koju ema ja oh seda kisa kui ta tualetti kasutas. Selgus, et teod olid siiski elus, ilmselt neile ei sobinud WC vesi ning nad olid otsustanud potist põgeneda (kahjuks selle avastas mu ema)

Kui 2013 aasta alustasin uuesti, siis alustasin kirjanduse soetamisega. Akvaariumid (3tk) sisaldavad kõik filtrit, veesoojendit, õhupumpa, soojendit, termomeetrit, püsiteste (pinnased ja sisu akvapoest). Lisaks on kapp täis igasugu mudru, alates veetöötlemise vahenditest, tilgatestidest, vitamiinid, ravimid, väetised, 9 sorti sööki, ...

Hea teema ja huvitav lugeda

Ise puutusin esimest korda akvaariumiga kokku algkoolieas, aga kahjuks ei mäleta millega see lõppes. Klassivennal oli väike taimi täis metallraamiga gupide akvaarium. Temalt sain alustuseks mõned gupid. Pidasime akvaariumis ka triitoneid. Elasime tollal Viljandis Valuoja oru serval ja oru keskel oli üks väike umbekasvanud tiik kus triitoneid käega püüda võis. Kahjuks ei mäleta mida me neile süüa andsime. Kalu söötsime igatahes kuivatatud sääsevastsete puruga.

Alustasin akvaariumi pidamist uuesti umbes 4 a. tagasi. Seekord lugesin juba enne akvaariumi soetamist palju antud teemal ja mingi ettekujutus oli ette olemas. Suuri apse ei juhtunud (kui CO2 üledoos mis viis 1/3 kaladest välja arvata), kuid esimestel aastatel olid kalade ja taimede elutingimused kindlasti kaugel ideaalsetest. Nüüd, tagasi vaadates, on arusaam olulisest ja ebaolulisest paljuski muutunud. Akvarist loob akvaariumis elule tingimused ja mingil hetkel hakkab akvaarium oma elu elama. Algajana püüad elu akvaariumis vahetult suunata ja kujundada, kogemuste kasvades pigem lood soovitud arenguks eeldusi ja tingimusi.

Esimene samm tehtud, pöörasin 12 aastaselt järgmise lehekülje oma"karjääris" .
Tõuke selleks andis sünnipäevaks kingitud raamat - Akvaarium!




Tagantjärgi võin öelda, et 12 aastasel ei olnud selle raamatuga muud teha kui pilte vaadata,(bioloogiast ega keemiast loomulikult ei teadnud midagi) aga siiski!
Mu lemmikud olid mõõksabad ja nagu "Bingovõit" -ma sain teada et akvaariumi vette tuleb lisada KEEDUSOOLA (ja joodi ).

Põhimõtteliselt olin ma " tehtud mees" ,ometigi jäid kahtlused sõna "keedusool"suhtes.

Siiani mõtlen selle ebaterve termini peale, on see veel käibel? Mujal on nagu "tablesalt"=lauasool, oleksin vist kohe aru saanud kus point on (ilma igasuguse keetmiseta).

Ühesõnaga - sool - kartul - keedukartul - keeduSOOL? Laual oli suhkur ja sool ...........polnud kunagi kuulnud väljendit "keedusuhkur".
Pilt oli täiesti selge! TULEB KEETA!

No ja nagu Te juba aru olete saanud keetsingi ma pidevalt soola.

no vähemalt panid puhta asja akvaariumisse mis ei olnud toores

_________________
240L taimed, tetrad, daniod, antsud.
25L taimed
ei salli lollust

Lehitsesin seda raamatut nüüd ja leidsin igasugu allakriipsutusi ja märkusi.

Midagi isegi olin parandanud