foorum.akvarist.ee

Kõik me oleme sada korda lugenud, et kalade ületoitmine on tunduvalt hullem, kui alatoitmine. Minul tekkis küsimus, mida siiski ületoitmise all mõista.

Täiesti selge, et kui puistata akvasse ohjeladamatult toitu, mida ära ei sööda, ajab see vee paigast ära ja on igati kurjast. Kui aga doseerida tõesti pisikeste portsionite kaupa, mis kohe nahka pistetakse ? Ma olen huvi pärast proovinud näpu vahelt viie graanuli kaupa ja kõik on otsas 1 sekundiga. Samuti pinsettide vahelt Daphniat pakkudes. Seda võibki tegema jääda, ilma et olulisi kadusid oleks (või need on oluliselt väiksemad, kui sama kogus tavaviisil, näiteks dosaatorist, kätte anda).

Siit küsimus, et kas on oht kalu ka füsioloogiliselt üle toita ? St. tekitada neile vaevusi liiga suure kõhutäie võimaldamise näol ? Samasse kategooriasse kuuluks ka küsimus, et kui harjasninad ja õunateod söövad ühe kurgiviilu rõngaks keskööks, kas siis võiks panna ööseks kaks või kolm viilu ?

Mul on lisaks kaladele veel umbes 300 selgroogset , kellest üks on labrador. Temal puudub küll igasugune pidurdusmehhanism õgimise osas. Ei tea, kuidas kaladega on

_________________
180 l - elustaimed, õnateod, harjasninad, pärl-niitguraamid, siiami vetikamugijad, Venezuela kääbuskiriahven, punakõht kristallahvenad.
12 l & 2 l - elustaimed, mudatigulased, labatigulased, põistigulased
www.insulaar.eu
www.imeiluseesti.eu

No kui akvasse panna korraga rohkem toitu mis jääb söömata siis seda on kasutatud mõnedes low-tech akvades kui lisaväetamist - liigne toit laguneb ära ja saab taimede väetiseks. Siin on muidugi omad ohud, alates prügitigude paljunemisest ja lõpetades sellega et kui see toit pinnasese vajub ja hakkab lseal lagunema siis mingi osa võib sattuda hapnikuvaesesse keskkonda ja siis on diväävelvesiniku tekkimise oht. Ehk siis minu meelest pole selline lisaväetamine hea mõte, ehkki mõned korüfeed seda soovitavad ja kasutavad.
Pisitasa üle söötes kalad mugivad kõik ära ja rasvuvad, tekivad sarnased jamad nagu rasvunud inimestel. Olen näinud ületoitmise ekstreemvarianti ühe kooli akvaariumis - neoonid olid seal nagu uimedega miniviinerid.
Kurgist. Kui mul oli 315 l akva siis seal oli enamus aega suvekõrvitsa viil põhjas, harjasninad olid ehk seetõttu tõesti liiga paksukesed, nende puhul on seda raske hinnata kah. Samas kui ma seda suvekõrvitsa viilu ei pannud siis harjasninad kättemaksuaktsioonina lutsisid kohe E. bleheri lehed läbipaistvaks. Huvitav oli veel see et suvekõrvitsat õppisid sööma kõik kalad, ka need kes tavapäraselt suvekõrvitsat ei söö - näiteks vikerkalad. Kurki sai ka proovitud, kuid seda minu akva asukad ei söönud ning see lagunes ka kiiremini plögaks. Soovitaks kasvõi vahelduse mõttes katsetada ka suvekõrvitsat, minu meelest on seda ka mugavam serveerida (koor on paksem ja kõvem, sestap kergem kinnitada).

Kalad ei suuda sissesöödud toidust suurt osa (mõnedel andmetel kuni 90%) seedida ja see tuleb tagantkaudu sama targalt välja. Ehk siis ei ole vahet, kas sa puistad toitu lihtsalt vette või käib see mõnest kalast läbi - tulemus on enam-vähem sama.

Kuivsöödaga ülepingutamisel on tõsised tagajärjed ka kalale endale, kuivõrd kuivsööt sisaldab suhteliselt vähe kiudaineid ja seetõttu võib tekkida kergesti kõhukinnisus, mis on sooleinfektsiooni soodustav faktor või halvemal juhul võib tekkida ka soolesulg.

Üldise ülesöötmise tagajärjeks on see, et kala kaotab oma loomuliku instinkti toitu otsida ja seetõttu on vähemaktiivne. Väiksem aktiivsus ja suurem toidukogus viib rasvumiseni (jah ka kala on võimalik paksuks sööta) ja see omakorda on üks eluiga lühendav faktor.

Ülesöötmisest on nii palju räägitud, et enamik akvariste on ohtudega kursis. Tegelikult ülesöötmisest palju tõsisem häda tänapäeval on see, et enamik akvariste ei vali, mida nad oma kaladele sisse söödavad. See tähendab seda, et ca 50% Eesti akvaristide kuldkaladest sööb troopilistele kaladele mõeldud sööta, milles ei ole piisavalt kaloreid, mis suurt kasvu külmaveekala piisava hulga energiaga varustaks ja millest kuldkalal on keeruline midagi (kui üldse midagi) omastada. Üsna tavaline on ka see, et nt. Mollidele ja Platydele antakse 80-90% loomsetest koostisosadest valmistatud sööta, kuigi antud kalade toiduratsioonist 3/4 peaks moodustama taimse toidu osakaal. Ja siis imestatakse, miks kaladel läheb kõht sissepoole lohku ja kalad ei kasva oma täismõõtmetesse.

Teine tavaline häda on see, et inimese harjumusel on liiga suur jõud. Tihti tullakse poodi vana kalasööda purk käes ja küsitakse uut samasugust. Ja kahjuks on see tihti ka ainuke sööt, mida kalad saavad. St. nende toitainete (vitamiinid, mikroelemendid) osakaal, mis selles konkreetses söödas sisaldub, hakkab kalade organismis aja jooksul kuhjuma ja nende toitainete osas, mida see sööt ei sisalda, tekib defitsiit.