| veeteste müüakse poes koos korraliku instruktsiooniga. nt. gh ja kh testi kasutamine on sam lihtne, nagu nohurohu manustamine. NH testiga võib algklassilaps küll hätta jääda aga täiskasvanu peaks hakkama saama.
mis on mille jaoks:
pH - mõõdab vee happesust (tegelikult küll hüdrogeenioonide konsentratsiooni aga algajal pole seda oluline teada). ph alla 7,0 on happeline, 7,0 on neutraalne, üle 7,0 aluseline ehk leeliseline. erinevad kalad on erinevate vajadustega, seepärast võiks oma kraanivee ph-d teada enne seda, kui esimesed asukad akvaariumisse jõuavad, sest teatavasti on lihtsam valida enda vette sobivamad kalad, kui hakata veeparameetreid hiljem kalade järgi kohandama.
gH - mõõdab vee üldkaredust ehk vette lahustunud soolade hulka. mida suurem on gH tase, seda karedam on vesi. gH näidus sisaldub nii muutuv kui muutumatu karedus ehk karedus, mida füüsikaliste ja keemiliste mõjutuste abil ei saa muuta v.a. lahjendades või välja filtreerides.
kH ehk karbonaat- ehk muutuv karedus, mis sisaldub gH-s on võimalik mõõta eraldi testiga. kH mõõdab vette lahustunud karbonaatühendite, peamiselt Mg ja Ca karbonaatide hulka. muutuvat karedust on võimalik siia-sinna korrigeerida vastavalt keemiliste (nt. pH alandamine) või füüsikaliste mõjutuste abil (nt. keetmine). kaltsiumkarbonaat on maakeeli katlakivi. seega on hea selle näitu teada ka näiteks naisterahval, et pesupulbrit õigesti doseerida.
NO2 on nitriit, test mõõdab vette lahustunud, kaladele toksiliste jääkainete konsentratsiooni vees. seda testi on vaja kindlasti akvaariumi esimese kahe sissetöötamiskuu jooksul, et jälgida nitraaditsüklit ja hoida ära esimese põrsa aiataha minek, mis muide on üsna tavaline. esimesed akvaariumisse toodud kalad surevadki algajatel enamasti seetõttu, et inimesed ei ole teadlikud, mis akvaariumiveega toimuma hakkab, kui keegi sinna elama panna. nitaaditsüklist võid lugeda otsinguga siitsamast foorumist või algajatele mõeldud artiklite alt.
NO3 on nitraat, test mõõdab vette lahustunud kaladele vähemtoksiliste jääkainete hulka. lihtsalt seletades söövad bakterid ära toidu- ja väljaheitejääkidest tekkinud no2 ja muudavad selle no3-ks. see test võiks olla kodus absoluutselt igal akvaristil, olenemata sellest, kas ta on vana kala või mitte. pistelise kontrolli käigus võib leida üllatusi. NO3 on kaladele ohtlik alates 50mg/l konsentratsioonist. normaalne on kuni 20mg/l.
NH3/NH4 testiga mõõdetakse ammooniumühendite hulka, mis tekivad samuti kalade elutegevuse käigus. ka ammooniumühendid on liiga suures konsentratsioonis kaladele ohtlikud. liiga kõrge NH-ühendite hulk võib põhjustada ka näiteks kidurat taimekasvu, mistõttu seda testi oleks vaja eriti taimeakvaariumi pidajatele ja väga eriti neile, kellel on akvaariumis tihe muruvaip, mis ei võimalda pinnasest sinna tekkivaid ammoniaagiühendeid välja sifoonida.
PO4 test mõõdab fosfaatide hulka, mis tekivad samuti jääkproduktidest, näiteks kalade väljaheidetest. liigne PO4 võib põhjustada vetikate vohamist ja hästi teada nuhtlust mille nimeks "roheline vesi". samas on fosfaatide puudumisel häiritud taimede kasv. nii, et seda testi oleks vaja nii taimekasvatajatele, kui neile, kellel pidevalt probleeme vetikatega.
Fe test mõõdab rauaühendite hulka vees, mis on vajalik taimekasvuks.
Cu test mõõdab vaseühendite hulka ja seda tasub testida siis, kui taimed miskipärast pidevalt lagunevad, selgrootud surevad või peale vaske sisaldavate ravimite kasutamist, et veenduda, et kõik ravimijäägid on veest eemaldatud.
O2 test mõõdab vette lahustunud hapniku hulka. võiks olla kodus DIY CO2-ga mässajatel.
CO2 test on samuti pigem taimekasvatajate pärusmaa, enamasti on tegu permanentsete testidega, mis võimaldavad pidevalt CO2 taset jälgida ja niimoodi vajadusel seda taimede jaoks juurde või kalade jaoks maha kruttida. samas ajavad asja ära ka kh ja ph test, mille põhjal võib co2 sisalduse ise graafiku abil välja arvutada.
lühidalt:
algajale oleks ideaalis vaja ph, gh, kh, no2 ja no3 testi, sealjuures esimene mõõtmine peaks toimuma enne kalade akvaariumisse toomist ja seejärel kolme kuu jooksul iga nädal korra või niikaua, kuni näidud stabiliseeruvad.
taimekasvatajale oleks vaja ph, kh, no3, po4, nh3/nh4 ja fe testi, vabal soovil näiteks lisaks ka co2 ja o2 testi. kui permanentset co2 testi akvaariumis ei ole, tuleks ph ja kh tasemeid testida vähemalt enne ja peale igat CO2 reaktori või ballooni vahetust. no3 võiks testida pisteliselt kord kuus või kord kahe kuu jooksul, vastavalt sisetundele.
suvalisel tädil, kes peab kuldkala mullis, peaks olema vähemalt no3 test, mida ta võiks kasutada enne igat veevahetust, et kindlustada see, et tema "kullake" ei elaks kemmergusarnastes elamistingimustes.
|
Otsi
Postitatud: Kolmapäev Nov 12, 2008 06:27 
