Eksperimenteerisin nüüd natuke - tõin kööki laua peale suure pokaali (10 liitrit), põhja kruus, taimed sisse, teisest akvast vesi ja emane gupi. Muidugi koos taimedega ka teopojukesi. Tahtsin proovida, mis saab. Ja emase gupi viisin eraldi elama just sellepärast, et kolm isast teda surnuks ei piinaks. Maimukesi tahaks ju ka, ehk nagu Tiff kunagi kirjutas, et eks algajad tunne ju uhkust oma "pojukeste" üle, ikkagi nigu omatehtud!
Kogu see ilu on tänaseks kestnud 3 nädalat. Et gupil igav ei oleks, sai tema juurde ümber asustatud ka üks teisme-eas isane ja üks suur õunatigu. Tigu just sellepärast, et suure akva kaas oli paranduses üsna pikalt ja tigu hakkas vabalangemisi põrandale harjutama. Seda kommet ei jätnud ta pokaalis ka järele, mitu korda tuli mulle köögipõrandal tuterdades vastu. Siis sai pokaalile käepäraselt ööseks mingi raamat peale pandud ja hommikuks oli kurn käes. Nii et vaene loom ei tahtnud mulle põrandalt sülle hüpata, vaid oli tõsises munavaevas...
Nii, täna siis vaatasin, et selle eksperimendiga võib vist otsad kokku tõmmata, kruusa peal on imelimud valged moodustised, nagu hallitusplekid, ja taimed on kah vetikased, et lõpetaks ära, viiks kalad suurde akvasse tagasi ja kallaks ülejäänu minema. Oma suures "usinuses" ei hakanud ma seda kohe tegema ja tund hiljem avastasin taimede vahelt võõrad silmad omale vastu vaatamas... Ja ohh õnne ja rõõmu, selgus, et gupi-mamma ongi maimukestega hakkama saanud - 25 tükki lugesin kokku, aga paar tükki vingerdas vist veel... Nüüd läksidki vanad tagasi suurde ja pokaal jääb siis maimudele.
Vot selline pokaali-lugu...