foorum.akvarist.ee

Eellugu

Filtri ehitamise vajadus tekkis hetkest, kui minu teadvusesse jõudis fakt, et olemasolev Eheimi kanister tuleb võtta kasutusse ehitatava 300 liitrise akva juures (kuhu ta tegelikult ka algul mõeldud oli). Seega tuli töötavale 90 l kastile mingi asendus organiseerida.

Lähtudes kinnis-ideest, mille kohaselt akvaarium peaks olema kalade, mitte tehnika päralt, sai sisefiltri idee välja praagitud.
Järgi jäi 2 valikut:

Osta välisfilter hinnaklassist 500 - 1000 EEK

Teha ise välisfilter.


Kuna tegemiserõõmu rahasse ümber arvutada ei saa ning juhtumisi oli mul olemas 19-liitrine klaasist akunõu, siis kujunes valituks teine variant.

Idee

Edasi tulid mõningad päevad vahelduva eduga mõttetööd konstruktsiooni teemal.
Lähtetingimused said järgmised:

Filter peab andma akvaariumile lisamahtu seega tuleb klaasnõu mahtu maksimaalselt ära kasutada.

Igasugu tehnika-kola, mis muidu akvas vedeleb tuleb maksimaalselt üle viia filtrisse.

Filtri sissevool peab olema ühes akva servas, väljavool suubuma teises otsas olevasse torusse, mis filtreeritud vee põhjakruusa alla juhib.

Kui muud konstruktsioonilised küsimused olid lihtsalt lahendatavad, siis pumba viimine filtrisse, säilitades samal ajal filtri komponentide töökindluse, osutus pähkliks, mida ma katki ei saanudki.
Poolt- ja vastuargumendid olid järgmised:
Poolt

Et kaladel oleks rohkem ruumi ja akvas vähem plärisevaid masinaid, peaks pump asuma filtris.

Joonis 1.

Pumpa ei kogune nii palju sodi kui ta pumpab puhastatud vett filtrist akvasse, erinevalt juhust kui ta pumpab akva vett filtrisse.

Joonis 2.

Vastu

Pumba imemisvõimsus on tunduvalt väiksem kui surumisvõimsus seega kannataks sisend-toru paigaldamisel oluliselt pumba tootlikkus. Samuti oleks süsteemi algne käivitamine keeruline (sest sisend-toru peab olema õhust tühi) ja vähimagi tõrke korral süsteem seiskuks. Joonis 1 ei ole seega hea variant.

Pumba paigutamisel filtri viimaseks astmeks, mis vee akvasse pumpab, tekib oht, et sisselaske katkemisel (ummistamisel, õhu pääsemisel ühendatud anumate süsteemi (ülevoolu mul selles akvas pole)) pumbatakse filter veest tühjaks. See tähendab halvimal juhul läbikärsanud pumpa ja soojendust ning ca. 10 liitri vee voolamist üle akva serva. Joonis 2 ei ole seega sobiv lahendus.

Kokkuvõttes sai pumba asukoht valitud nii, nagu joonisel 3


, kuigi see läks eeldustega teatud määral vastuollu.
Seadsin lisatingimuse, et juhul kui äravool peaks katkema (kuidas iganes), siis filtrist üle voolav vesi peab ikkagi akvasse jõudma ning sain vähemalt enda meelest süsteemi, kus ühe komponendi tõrge ei põhjusta 24 h jooksul midagi fataalset.

Kokkuvõttev skeem sai üles joonistatud joonisele 4.


Ja kui kaladele ei meeldi see pumba põrin, siis saatku mulle kirjalik avaldus ja ma viin nad üle teise akvasse...


Niisiis, ehitama!

Käiku läksid järgmised vahendid (olulisuse järjekorras):

Klaasnõu kunagi ostetud Kuressaarest Harakasaba-nimelisest vanakraamipoest.

Pump Tartu mnt. akvapoest Tallinnas.

Pleksiklaas keldris asuvast strateegilisest varust.

Akvasilikoon ja jupp voolikut Ehituse ABC poest.

SuperGlue liim Jyskst.

Torujupid Hüdrostandardi poest.

Torujupid keldris asuvast strateegilisest varust.

Teip ja kätepühkimis-paber omaenda riiulist.

Tikksaag pleksiklaasi ja muude juppide saagimiseks

Frees tuli kasuks pleksiklaasi lõikamisel ja aukude tegemisel

Pitskruvid olid abiks detaili kinnitamisel töötlemise ajaks ja pärast tükkide kokku liimimisel

Akudrell mõne augu puurimiseks

Trafo ja takistustraat pleksiklaasi painutamiseks

Viil, rauasaag, nuga ja võib-olla veel miskit.

Käiku ei läinud puurpink, kuigi seda oleks hädasti vaja olnud filtri karpide põhjadesse aukude puurimiseks. Põhjus lihtne mul pole puurpinki

Esimese tegevusena sai pleksiklaasist välja lõigatud tükid klaasnõu "krae" jaoks ja karpide küljed-põhjad-servad.
Siinkohal on oluline märkida, et pleksiklaasil on halb omadus vähegi intensiivsemal töötlemisel sulama hakata, mille tulemusena on lõigatud serv kõver ja ümmargune ning ruum sinist, ebameeldiva haisuga suitsu täis. Seega ei maksa järgida reeglit, et kunagi pole aega teha, aga alati on aega ümber teha! Andke klaasile aega sobiva kuju omandamiseks.

Järgmisena sai "krae" elemendid sobivasse kujusse painutatud ning tehtud esimene ühispilt.

Edasi "krae" horisontaalne osa silikooniga paika ja päevajagu aega kuivamiseks ning siis vertikaalne serv samuti külge. Vaata pilt 1, pilt 2, pilt 3.




Painutamise kohapealt kommentaariks veel niipalju, et kuumutatud traadi meetod pole pleksi painutamiseks mingi unikaalne lahendus. Kuna mulle oli oluline, et klaas mujal sirgeks jääks, siis oli antud variant sobivaim. Kui mu klaasnõu oleks ümmargune olnud, siis oleksin tõenäoliselt puhurit või gaasileeki kasutanud ja pleksiriba ilusasti rõngasse keeranud.

Edasi oli järg karpide käes. Algul mõtlesin, et liimin nad kokku silikooniga, kuid arvestades selle pikka kuivamise aega, sai otsustatud SuperGlue liimi kasuks. Kokkuvõttes said karbikujulised moodustised ilma suuremate ekstsessideta kokku vähem kui tunniga. Vaata pilt 4, pilt 5, pilt 6, pilt 7, pilt 8.






Oluline info siinkohal on, et igasugu Super eesliitega liimid fikseerivad kokkupandud pinnad hetkeliselt ja osutavad edaspidise kohendamise suhtes üllatavalt suurt vastuseisu. Samuti võiks juhul, kui ei soovita enda näpujälgi suures koguses igaveseks plastmassile fikseerida, vähemalt ühte kätt liimist puhtana hoida.

Päev peale karpide kokkuliimimist tihendasin nende servad silikooniga. See polnud küll 100% vajalik tegevus, kuid ma tahtsin asja veidi harjutada, sest suurem silikooniga mäkerdamine seisab suurema akva ehitamise käigus veel ees.
Teadmine, mida sellest tegevusest sain, oli silikooni võime määrida kõike enda ümber ja laieneda esialgselt alalt karbi serval kogu külje ulatusse. Siinkohal soovitus kleepida teip kokkuliimitavatele tükkidele (servadest sobivale kaugusele) enne silikooniga tegelemist ning tirida teip ära kohe peale silikooni silumise lõppu. See tagab silikooniriba küllalt ilusa ja sirge serva ning laiali määritud silikooni eemaldamise. Samuti on kasulik hoida rull kätepühkimispaberit käeulatuses.
Karpide silikoonitamisel ilmnes veel üks kummaline asjaolu - nimelt tekkisid pleksiklaasi pinnakihti praod kui seda piiritusega puhastasin. Hoidsin edaspidi piirituse pleksist eemal.

Karpide valmimisega oligi filter enamjaolt valmis. Teha tuli veel kõrgendus karbihunniku alla (pilt 9, pilt 10).



Selleks võtsin kasutusele keldrist leitud plastmasstoru. Et torujupid karbi nurkadesse vähegi sobiksid, lõikasin neile sisse vastava kujuga avad (pilt 11).


Siin oleks kindlasti olnud ka teisi ja tõenäoliselt ka paremaid/lihtsamaid lahendusi, aga see oli esimene, mis mulle vähe-ruumi-võtvate hulgast pähe tuli.

Nüüd veel torud külge (pilt 12, pilt 13).



Unustasin enne märkida, et kasulik oleks torudele augud teha siis, kui tükke pole veel omavahel kokku liimitud. On lihtsam. Endal mul õnnestus selle soovituse täitmine 50% ulatuses.

Torude valimisel pidasin silmas, et väljavool filtrist peab olema suurema läbilaskevõimega kui sissevool. Sissevoolutoru läbimõõt omakorda peab olema selline, et ta pumba läbilaskevõimet ei pärsiks. Samuti peaks sissevool olema võimalikult lühike, kuna pikem toru omab suuremat takistust. Nojah - ilus jutt küll, aga ega mul palju valikuid tegelikult polnud. Vahtisin Hüdrostandardi toruliitmike riiuli (suht lühikese, kuid hea et seegi on!) 2 korda põhjalikult läbi ja valisin sealt enam-vähem sobivad jupid välja. Sisselaske lõpuotsa unustasin ostmata, aga õnneks oli ühel keldris vedelenud toru sobivasti otsastatud (pilt 14).


Puurisin viimatinimetatule mõned augud sisse, sobitasin voolikujupi abil muu toruga kokku (pilt 15).


Filter oli seega samahästi kui valmis. Vaata pilt16, pilt17, pilt18, pilt19.





Kokkuvõte

Filtri käivitamisel tulid ilmsiks paar asja, mida algul arvestada ei osanud:

Pump ei taha 90% juhtudest peale sisselülitamist iseseisvalt käivituda, vaid teda peab näpuga aitama. Tõenäoliselt lähen seda pumba omadust Tartu mnt. kalapoodi selgitama.

Väljavoolav vesi ei suuda väljavoolutoru täita, jättes selle keskele õhumulli. Sellele mullile lisandub pidevalt õhku ülalpool tekkivast keerisest ja allapoole suunduvad mullid puhutakse veevooluga põhjakruusa alla, kust nad piisava hulga kogunemisel välja 'murravad'. Tulemusena kostab filtri poolt pidev veesolin, samas aga sain siiani töötanud õhutuse südamerahuga välja lülitada.

Ehitas: Lauri