|
Kirjutasin kunagi kummalisest haigusest tuttava akvaariumis, kus mõned eluspoegijad surid teatud vaheaegade järel. Tookord oli ainsaks silmaga nähtavaks sümptomiks uimede kokkukleepumine, hoidumine põhja lähedale, isutus ja kurnatus. Aasta jooksul suri paar noort platit ja sümptomiks hoopis punsunud kõht. Kuna kalad ei haigestunud massiliselt ja korraga vaid aasta jooksul, proovis ta soolavannidega, veevahetuse ja tasakaalustatud toitmisega asja joonde saada.
Nüüd on tal uus akvaarium (minu vana 112l nn stardikomplekt): veevahetus 20% kord nädalas, temp +26, pH 7,5, NO2-0, NO3-10;
Sinna sai pandud osa tema endise akva taimi, põhjapinnast ja vett. Andsin talle ka mõne kala omast akvast, kes olid täiesti terved ja aktiivsed. Nendest haigestus esimesena kuu peale akva käivitamist minu ülienergiline valge molli, kellele meeldis aegajalt teisi nokkida (nakatumine lima v eritiste kaudu?) Sümptomid seekord lahjumine, soomuste turritamine. Kuna kala oli ilmselgelt omadega otsakorral, soovitasin ta külma panna ja piinad lõpetada. Käisin nüüd akvat vaatamas ja tundub, et üks mõõksaba on samuti haige, sümptomid: lahjumine, apaatsus, isutus.
Uurisin oma vana akvaariumiraamatut (kus on väga hea haiguste määramise tabel), Priit Päka raamatut ja tekkis kahtlus, et äkki on tegemist ihtüofonoosiga. Päka raamatus oli kirjutatud, et ravi puudub.
Mõtlesin ise, et kui see on/ei ole ihtüofonoos, siis kas võiks ikkagi proovida mingit ravi?
Peale eluspoegijate on seal veel algusest peale ancistrus, otod ja õunateod, kellest keegi pole haigestunud.
_________________
240l elustaimed; tavalised eluspoegijad, corydorased, otod, pärlguraamid, neoontetrad, f-SAE, ancistrused, tornteod ja teosööjad.
|
Logi sisse
Registreeru
Pildialbum
KKK
