foorum.akvarist.ee

Akvaariumihuviliste kohtumispaik


Külasta merevee foorumit
Tänane kuupäev Neljapäev Apr 22, 2021 05:59

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]



Tee uus teema See teema on suletud, sa ei saa muuta postitusi või postitada rohkem vastuseid.  [ 1 postitus ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Enne akvaariumi soetamist
PostitusPostitatud: Reede Aug 30, 2013 03:22 
Eemal
Administraator
Kasutaja avatar

Liitunud: Pühapäev Juul 13, 2003 02:28
Postitusi: 976
Pildid: 0
Asukoht: Tartu
Akvaarium

Akvaariumi soetamisel tuleb endale väga täpselt selgeks teha: milleks, kas ja kuhu seda vaja on. Akvaariume on erineva kuju, suuruse ja funktsioonidega.
Kasutuse järgi võiks laias laastus jagada akvaariumid kaheks: dekoratiivakvaariumid ja abiakvaariumid.
Dekoratiivakvaariumid on harilikult statsionaarsed, seetõttu tulekski kohe alguses omale selgeks teha, kuhu ta paigutada. Hilisem akvaariumi teisaldamine võib osutuda vägagi tülikaks ning enamasti päädib see sellega, et kogu sisu tuleb eemaldada ja kogu sissetöötamistsüklit otsast alustada. Suuremate (üle 100 L) puhul ei tule see koos sisuga üldse kõne alla.
Akvaarium peaks olema paigutatud selliselt, et sellele ei langeks otsest päikesevalgust. Samuti ei tohiks selle läheduses olla väga suurt sagimist ja uste paukumist ning muud laadi vibratsiooni. Akvaariumi paigutamine kõlari vms peale pole ka suurem asi mõte.

Põhilisteks abiakvaariumideks on paljundamise juures kasutatavad erinevad nn maimukastid ja karantiiniakvaariumid. Viimased leiavad kasutust nii poest toodud kalade lühiajaliseks jälgimiseks kui ka haigestunud või vigastatud kalade raviks ja turgutamiseks.

Minimeerima peaks laste ja koduloomade ligipääsu akvaariumile. Seda mõlema poole ohutuse huvides. Kui see pole aga võimalik, siis tasuks mõelda tugevamale või lausa teist liiki klaasile ja tugeva ning ohutu konstruktsiooniga kattele ja valgustile.

Järgmiseks tuleb endale aru anda, et akvaarium on raske - 1 L vett kaalub ca 1 Kg. Lisaks veel akvaariumi enda kaal ning pinnas, sisustus ja kaas. Seega võib komplektne 100 L akvaarium kaaluda ca 140-150 Kg.
Järelikult ei ole akvaariumi võimalik asetada suvalise riiulinurga peale. Siiski võib asetada kuni 100 L akvaariumi mõne tugevama hariliku kapi peale, kui seda korralikult teha. Suuremate akvaariumide puhul tuleks soetada või lasta teha spetsiaalne aluskapp. Vahel aitab ka olemasolevale kapile tugevduste lisamine. Tugevduseks võib kasutada puust lisavaheseinu või lausa metalltugevdust. Päris suurte akvaariumite puhul tuleb vaadata ka põranda vastupidavust ning vajadusel ehitada aluskonstruktsioon otse põrandapaneelile.

Akvaariumi ja aluskapi vahele peaks panema ühtlase kihi mingit pehmendavat materjali (spetsiaalne matt, poroloon, shvamm jne), et neutraliseerida vibratsiooni mõlemas suunas. Kapiustega kolistamine ja põranda kaudu kanduv vibratsioon ei mõju hästi akvaariumile ning akvaariumi filter kasutab vahekihi puudumisel kinniste ustega kappi kenasti kõlakastina, võimendades pirinaid ja põrinaid. Üsna sobivaks ja odavaks lahenduseks on selle pehmendava materjalina nn matkamattide kasutamine.

Samuti tuleks kontrollida akvaariumi ja selle aluse loodisolekut. Seda tuleks teha nii vertikaal- kui horisontaalsuunas. Kõige lihtsam oleks seda kontrollida vaaderpassi või mõne mõne muu loodiga, kuid selle puudumisel tuleks lasta akvaariumi põhja natuke vett (3-4 cm) ja mõõta akvaariumi erinevates nurkades joonlauaga või mõõdulindiga veetaset. Kui akvaarium pole loodis ja osutub vajalikuks lisada mõne nurga alla kõrgendusi, tuleb need asetada aluskapi, mitte aga akvaariumi nurkade alla - vastasel juhul tekkivad lisapinged ning akvaarium võib hiljem veerõhu mõjul puruneda.

Akvaariumi soetamisel peaks mõtlema ka selle peale, et väiksemaid (alla 50 L) akvaariume on algajatel suhteliselt raskem pidada, kuna raskem on saavutada ja hoida bioloogilist tasakaalu. Samal põhjusel võimenduvad seal tehtud vead.


Suurus

Akvaariumi mõõtude juures peaks eeskätt lähtuma muidugi enda võimalustest ja selle tulevasest asukohast, kuid tuleks arvestada, et kasti kõrguse ülempiiriks võiks olla50 cm. Kõrgema akvaariumi puhul oleks vaja võimsamat valgustust, kuna piisav valgushulk ei jõua muidu põhjataimedeni.
Samuti peaks akvaariumi laius(sügavus) jääma maksimaalselt 50-55 cm juurde, kuna laiema anuma puhul võib tagaplaan vaatajale häguseks jääda.
Akvaariumit soetades tasub mõelda ka sellele, et suurema akvaariumi puhul pole kõrgemad ainult soetamiskulud. Mida suurema veehulgaga tegu, seda kulukam on ka igapäevane ülalpidamismaksumus. Suurema osa sellest moodustab elektrikulu erinevatele seadmetele.

Eritellimusega akvaariumi puhul tuleks arvestada sellega, et akvaariumile on vaja ka valgustust ja valgustitorud on standardsete pikkustega (lisaks tuleb arvestada ka mõlemasse otsa käivad soklid).
Harilike luminofoortorude standardid on:
Toru pikkus (cm) / Võimsus (W)
45 / 15
60 / 18
90 / 30
120 / 36
150 / 58

Samuti on standardsed valmisolevad akvaariumikaaned-valgustid.


Pinnas

Akvaariumi pinnase valikul tuleb lähtuda eesmärgist, mida see täitma peab. Suuremad piirid seab see, kas soovitakse kasvatada elustaimi või mitte. Kui piirduda kunsttaimedega, siis on pinnasevalik laiem. Sel puhul sobib igasuguse läbimõõduga kruus ja liiv, jälgida tuleks vaid seda, et valitud pinnas ei hakkaks potensiaalselt lagunema (nii füüsiliselt kui keemiliselt) ning vette ebasoodsaid elemente eraldama. Näiteks ei sobi paljudele kaladele paekivi kuna see muudab akvaariumivee väga karedaks. Samas jälle nii mõnegi liigi puhul (näiteks paljud tsihliidid) on karedus justnimelt näidustatud.
Kui aga soovitakse kasvatada elusaid taimi, siis on lisaks eelpool toodule vajalik vaadata ka pinnase struktuuri. Elusate taimede jaoks on kõige sobivam peenike kruus või jäme liiv, mille terade läbimõõt on 2-5 mm. Selline kruus on piisavalt peen, et taimejuured suudaks seal endale teed teha ja piisavalt jäme, et mitte liiga tihedalt kokku vajuda. Viimasel juhul ei saa juurestik normaalselt areneda, kuna veetsirkulatsioon ja sellega kaasnev toitainete liikumine on takistatud.
Sobivat kruusa saab kõige soodsamalt suurtest ehitusmaterjalide kauplustest. Seal müüakse seda enamasti ehitusliiva nime all ja on jagatud läbimõõdu järgi erinevatesse fraktsioonidesse. Enamiku akvaariumide vajadused rahuldab liiv läbimõõduga 2-6mm. Kruusa müüakse ka akvaariumipoodides, kuid enamasti on see seal suurusjärgus 5-10 korda kallim. Akvaariumipoest on otstarbekas vajadusel osta vaid pealmine kiht dekoratiivkruusa (musta, värvilist jne).
Enne akvaariumisse panemist tuleb kruusa eeltöödelda. See tuleb väga hoolikalt soojas vees pesta, et eemaldada savi ja mulla osakesed. Kruusa tuleb loputada korduvalt - seni kuni loputusvesi täiesti puhtaks jääb. Kuna kruusa läheb akvaariumisse üsna suures koguses, siis selle läbikeetmine ei ole eriti otstarbekas tegevus.
Suur osa taimi ei vaja pinnasesse lisatoitaineid, kuna saavad kõik vajaliku kätte ka lehtede kaudu otse veest. Pealegi koguneb aja jooksul toitaineid pinnasesse nii või teisiti ja pigem on mure nende eemaldamisega.
Siiski vajavad mõned spetsiifilisemad liigid juurealust toitmist - sel puhul tuleb tarvitada juurealuseid väetisetablette. Tablettide toimeaeg on väga erinev.
On levinud ka metoodika, kus kõik väetised lisatakse juba otse pinnasesse ja nende sattumist otse vette üritatakse minimeerida. Sel kombel kõrvaldatakse eeldused enamiku vetikate tekkeks ja arenguks, kuid nii on ka raskem testida ja arvestada akvaariumis leiduvate toitainete ja mikroelementide (näiteks raud) hulka.
Kogenud akvaristid kasutavad pinnase valmistamiseks erinevaid mineraaliderikkaid segusid ja kihilist sruktuuri.
Lisaks harilikule kruusapinnale tuleks lisada kaladele akvaariumisse koopaid ja peidupaiku, kuna paljud liigid armastavad seal vahel redutada ja peitu pugeda. Samuti on urud paljudele liikidele vajalikud kudemiseks. Kõige paremini sobivad koobasteks suuremad poolitatud keraamilised lillepotid või väiksemad kummuli keeratud lillepotid, mille põhja on tehtud auk. Koobasteks sobivad ideaalselt ka poolitatud kookospähkli koored. Kookosekoorte peale saab väga edukalt kinnitada ka mõned taimed, eriti hea elukoht saab sellest aga sammaldele (Java Moss).

Pilt Poolik lillepott lapiku kivi all
Pilt Poolik kookosekoor
Pilt Kookosekoorele kinnitatud Java Moss sammal



Vesi


Enamasti sobib akvaariumis kasutamiseks harilik kraanivesi, kuna see on juba eelnevalt puhastatud. Mõnedes kohtades lisatakse veele senimaani kloori - sel puhul tuleks lisada dekloreerivaid vahendeid. Sellised vahendid on saadaval akvaariumipoodides.
Enne akvaariumisse valamist peaks laskma veel võimaluse korral ööpäeva seista, et vesi saaks piisavalt vananeda. Seismise käigus eralduvad vees olevad gaasid ning võib esineda mõningane sade. Kui selline võimalus aga puudub, siis võib enamikes piirkondades vett lasta ka otse kraanist. Kui on teada mingisugused kohaliku vee eripärad või puudused, siis võimaluse korral tuleks nendega siiski arvestada (näiteks Aquasafe, Easybalance jne).
Ettevaatlikum tuleks olla kaevuvee ja muu sellisega, kuna sageli pärineb selline vesi paestest kihtidest ning on seetõttu väga karedad ja suure rauasisaldusega. Tihti on kaevuvees ka suhteliselt suur toitainete (nitraadid, fosfaadid) sisaldus.
Akvaariumivee tähtsamaid mõõdetavaid parameetreid on vee karedus ja pH.
Eesti veed on suuremas osas keskmise või suure karedusega. Enamasti on karedas vees ka pH tase kõrge st vesi on aluseline. Vee pehmendamiseks on erinevaid meetodeid - võimaluse korral võib akvaariumiveele lisada vihmavett. Sel puhul tuleb aga väetamise juures arvestada, et vihmavesi ei sisalda taimede kasvuks vajalikke mineraale ja elemente. Enamikule kaladele ja taimedele on sobivaks pH tasemeks 6.5 - 7.8 ja kareduse näit 3 - 15. Erandiks on Aafrika järvedes elunevad kalad, kes eelistavad tihti karedamat ja aluselisemat vett. Parim oleks neutraalne pH - 7.
pH taseme juures üle 7.8 on taimede kasv pärsitud, kuna on raskendatud toitainete kättesaamine ja fo2tosüntees.

Karedus ja pH mängivad suurt rolli ka kalade paljunemise juures, kuna paljud liigid koevad vaid väga kitsas vahemikus ning mõne liigi puhul sõltub näiteks ka järglaste sooline protsentuaalsus pH tasemest.

Tartus Annelinnas on kraanivee näidud keskmiselt:
Juuni 2003 : pH 8 ;kH 17
Veebruar 2004 : pH 8 ;kH 12


Filtreerimine

Möödapääsmatuks agregaadiks enamikes akvaariumides on veefilter. Filtreid on erineva suuruse ja tööpõhimõttega, sisemised ning välised. Eesmärk on neil siiski sama - hoida akvaariumivesi puhas.
Laias laastus võib filtreerimise jagada kolme ossa: mehhaaniline, keemiline ja bioloogiline.
Mehhaanilise filtreerimise käigus eemaldatakse veest suuremad osakesed ja sodi (taimelehed, toidujäägid, väljaheited jmt), selleks kasutatakse jämedama koega shvamme.
Keemilise filtratsiooni käigus neutraliseeritakse ja kogutakse kahjulikud keemilised elemendid ja ühendid. Selle tarvis kasutatakse aktiivsütt või spetsiaalseist materjalidest valmistet shvammitaolise struktuuriga filterkihte.
Bioloogilise filtratsiooni käigus muudetakse kahjulikumad lämmastikuühendid (NO2, NH4), mis tekkivad hetmetest, toidujäänustest ja kõduprotsessidest, kahjutumaks taimedele sobivaks toitaineks (NO3).
Bioloogilist filtreerimist teostavad erinevad kasulike bakterite kolooniad, kes elavad filtershvammides või muus selleks otstarbeks seatud filtermaterjalides, pinnases, pindadel ning vähemal määral ka vees.
Piisava hulga kasulike bakterite teke alustatud akvaariumis võtab aega mõned nädalad, kuid seda protsessi saab ka kiirendada vastavate preparaatide lisamisega.

Rusikareegel ütleb, et filtriseadme peaks valima sellise võimsusega, et ta suudaks maksimaalse võimsuse juures töödelda tunnis 4-5 korda kogu akvaariumivee.
Kõige parem oleks selline filter, mis töötleb piisava hulga vett, kuid ei tekita liiga suurt veevoolu. Paljudele taimedele ei meeldi kiire veevool, samuti keerutab liiga kiire vool pinnasele ladestunud jääkaineid üles ja halvendab sellega vee kvaliteeti.
Filtri valik ja soetamine sõltub suurel määral rahakoti paksusest ja vajadustest. Välisfiltrid on enamasti sisemistest kordades kallimad, kuid nende tõhusus ja omadused (bakterite elupinna suurus, kasutamismugavus, hooldusvälp jne) on ka tunduvalt paremad.
Kasutatakse ka põhjafiltreid, mattfiltreid ja veel mõnda spetsiifilisemat süsteemi.

Filter peab töötama ööpäevaringselt ja välja võib teda lülitada vaid puhastamiseks. Pikema seiskumise (üle mõne tunni) korral filtermaterjalis elunevad bakterid hukkuvad ja tulemuseks on akvaariumivee roiskumine.



Valgustus

Valgustus täidab akvaariumi juures põhiliselt kahte funktsiooni:
Kompositsiooni(kalad, taimed, dekoratsioon) väljavalgustamine:
Kui oled endale akvaariumi hankinud, siis ilmselt selleks, et see visuaalset naudingut pakuks ja oma rohelusega rahustavalt mõjuks. Ilma valgustuseta ei ole paraku akvaariumil seda võimalik teha - niisiis on valgust vaja nägemaks oma lemmikute tegemisi ja arengut.

Fotosüntees:
Laialt on levinud akvaariumid, milles ei kasutata elusaid taimi - kas ei kasutata üldse taimi või siis on akvaariumisse pandud kunsttaimed. Seda kasutatakse põhiliselt väiksemates või kesise valgustusega akvaariumides, kuna seal on raskem luua elustaimedele vajalikke kasvutingimusi. Selliste akvaariumite juures ei ole valgus fotosünteesi otstarbeks vajalik. Küll aga toimub seal siiski mingil määral fotosünteesi, kuna igas akvaariumis esinevad vetikad.
Kui aga on plaanis kasutada oma akvaariumis elustaimi, siis on valgustuse kasutamine nende eluks möödapääsmatu. Taimed vajavad fotosünteesiks sobiva spektriga valgust, sobiv spektrivahemik on 5000 K - 10000 K. Valgustuseks kasutatakse enamasti standardsete mõõtudega luminofoorlampe.
Enamasti päevavalguslampides kasutatavate torude (cool white, warm white) spekter akvaariumile hästi ei sobi. Tuleks kasutada spetsiaaltorusid, millel on kas täisspekter või siis spetsiaalne spektrivahemik. Viimased on harilikest päevavalguslampidest tunduvalt kallimad. Selliseid torusid müüvad mõned elektritarvetega kauplevad firmad, spetsiaalkauplused ja enamasti kõik akvaariumipoed. Otstarbekam on vajalikud torud soetada siiski spetsiaalsest elektritarvete kauplusest, kuna seal on valikuvõimalused ja saadavus paremad ning hinnad tunduvalt madalamad.
Tihti on spetsiaaltorude spektri värvus roosakaslilla, kuna esile on toodud just fotosünteesiks eriti tähtsad sinine ja punane spektriosa - see muudab ka akvaariumi kogumuljet. Kui selline värvus ei meeldi, siis võib seda kombineerida mõne sobiva visuaalselt valgema toruga - koos kasutatuna annavad nad palju loomulikuma üldpildi.

Valgustatuse tsükkel:
Akvaariumi valgustatuse kestus peaks olema ligilähedane selle elanike loomulikule elukeskkonnale. Kuna enamasti kasvatatakse akvaariumites troopiliste vete kalu , siis loetakse normaalseks tsükliks 10-12 tundi ööpäevas. Vähema valgustatuse puhul ei saa taimed piisavalt valgust normaalseks elutegevuseks. Kui aga valgustada kauem, on suur tõenäosus vetikate tekkeks ja vohamiseks.
Kasutatakse ka katkestatud tsüklit, kus päeval lülitatakse valgus paariks tunniks välja. Sellega imiteeritakse mõnel pool esinevaid päevaseid vihmasadusid ja sellega kaasnevat hämardumist.

Valgushulk:
Väga suure tähtsusega on valgushulk, mis langeb akvaariumile. Keskmise valgustatusega akvaariumiks loetakse sellist, mille liitri kohta langeb 0.5 w valgust. Näiteks 100 L akvaariumi kohta oleks siis vaja koguvalgustusena 50 vatti. Kui puuduvad pinnale ulatuvad või seal kasvavad taimed, siis võib läbi ajada ka pisut väiksema suhtega (0.4).
Poodides müüdavad akvaariumikomplektid on enamasti ebapiisava ja ebasobiva valgustusega. Näiteks võib tuua Juwel Rekord 96 L akvaariumi, mille komplektis on vaid üks 18w toru ja seegi harilik Cool White seeria toode. Ilmselgelt on seda vähe. Võimalusel tuleks konstruktsiooni lisada täiendav(ad) toru(d).

Reflektor:
Reflektor on valgusti juures vägagi vajalik detail, kuna ta peegeldab tagasi ka valguse, mis ei lange veepinna suunas. Samuti aitab reflektor valgust ühtlasemalt jaotada. Korralik reflektor kompenseerib sageli väiksema vattide arvu.
Reflektoriks sobib kasutada roostevaba plekki. Kui reflektorplekki pole, siis muudab asja paremaks ka lambi armatuuri seest valgeks värvimine.


Temperatuur

Akvaariumi temperatuur peaks olema ligilähedane selle elanike looduslikele elukohtade omale. Troopiliste liikide jaoks on sobiv veetemperatuur enamasti 24-27 kraadi. Mõned spetsiifilisemad liigid (näiteks Discus, Ramirezi jne) nõuavad ka veidi kõrgemat temperatuuri.
Üldiselt kannatavad troopilised kalad mõnda aega ka sellest piirist natuke kõrgemaid ja madalamaid temperatuure, seda sujuva ülemineku korral.
Akvaariumis ühtlase temperatuuri hoidmiseks on vajalik soojendi.
Poes müüdavatel on harilikult sisse ehitatud ka termostaat ühtlase temperatuuri hoidmiseks. Termostaadi võiks reguleerida 25-26 kraadi peale. Odavamatel mudelitel ei ole reguleerimine eriti täpne ja soojendajal puudub ka temperatuuriskaala, seetõttu tuleb sobiv termostaadi asend proovimise teel õigesse kohta saada. Otstarbekas oleks akvaariumisse lisada väike termomeeter.
Arvestada tuleb ka seda, et oma osa soojusest annab ka akvaariumi valgustus. Suletud kaane korral on see osa arvestamiseks piisavalt suur. Vajalik termostaadiga soojendaja võimsus vattides on ligilähedane akvaariumi mahule liitrites - st kui on 100 L akvaarium siis selle soojendi peaks olema võimsusega 100 w. Termostaadita soojendi võimsus võiks olla kaks korda väiksem - 0.5W ühe liitri vee kohta.
Temperatuur mängib rolli ka vee hapnikusisalduse juures - kõrgema temperatuuriga vesi suudab siduda vähem hapnikku. Seega tuleks suveperioodil jälgida, et akvaariumivesi liiga soojaks ei läheks - kalad võivad sattuda hapnikupuudusesse (ahmivad pinnal õhku).
Temperatuuri alandamiseks sobib kasutada tavalist kraaniveest valmistatud jääd või panna ventilaator puhuma veepinnale (kiiremal aurustumisel läheb temperatuur alla). Ventilaatoriga jahutamise puhul tuleb jälgida aga seda, et akvaariumisse ei koguneks liiga palju toitained, kuna aurustub ainult puhas vesi – kõik seal olnud mineraalid jäävad aga alles.


Sissetöötamistsükkel

Paljudele inimestele jääb arusaamatuks, miks siis ikkagi ei tohi soetatud akvaariumisse kohe asustada kalu ja taimi - selleks ju klaaskast muretsetud saigi.
See on vajalik selleks, et vesi saaks vananeda ja jõuaks areneda piisava suurusega kasulike bakterite kolooniad.
Bakterid töötlevad kalade heitmeid, toidujäänused, kõduproduktid (kahjulikud lämmastikuühendid) ümber taimedele vastuvõetavale kujule (NO3 - nitraadid). Kui paigutada uude akvaariumisse kohe palju kalu ja neid pidevalt toita, siis kumuleerub vette bakterite puudumise tõttu suur kogus kahjulikke lämmastikuühendeid (ammoniaak, nitritid), mida keegi ümber ei töötle. Need on aga kaladele mürgised ning taimedele kasutud. Küll aga on selline seis heaks kasvulavaks erinevatele vetikaliikidele, kuna nad on tavaliste akvaariumitaimedega palju vähenõudlikumad ja kasutavad olukorra kiirelt ära.
Sissetöötamisperioode võib jagada suurelt kaheks: kaladeta ja kaladega.
Esimese puhul lastakse akvaariumil lihtsalt toimida ja lisatakse sinna bakterite toiduks aegajalt kalatoitu. Vahel pannakse indikaatoriks sisse ka mõni tigu.
Kaladega tsükli puhul võiks akvaariumisse panna mõned odavamad ja vastupidavamad kalad, et toetada bakterikolooniate teket.
Kui akvaariumil on väga hea valgustus, siis võiks selle võimsust sissetöötamisperioodil mõnevõrra vähendada.
Täielikuks sissetöötamiseks kulub harilikult kokku 6 - 8 nädalat, kuid see on üsna individuaalne. Alguses võiks kasti istutada taimed ja seejärel aegamööda kalad. Õrnemaid ja veekvaliteedi suhtes nõudlikke kalu ei tohiks kasti tuua enne 4-6 nädalat.

Enamasti läheb kõik valutumalt ja libedamalt, kui seda tegevusplaani järgida.
Sageli on aga kannatamatus väga suur ja taimed ning kalad tuuakse koju koos akvaariumiga.
Siis peab arvestama aga väga suure tõenäosusega, et vähemalt mõni kala hukkub ja laiutama hakkavad erinevad vetikad. Sel puhul ei maksaks siis kohe paanitsema hakata ja imevigu ning -põhjuseid otsides kedagi teist süüdistama. Kui seadmed (valgus, filter jne) ja näitajad on adekvaatsed, siis tuleb see kõik ära kannatada. Ei tohiks esmajärjekorras pöörduda kauplusesse kõikvõimaliku keemia ja "vetikavastaste vahendite" poole - nende kasutamine peatab normaalse sissetöötamistsükli ja kõik algab otsast peale.
Mõningane vetikate teke algfaasis on täiesti normaalne, kuna taimed pole veel piisavalt tugevad, et vetikatega väheste olemasolevate toitainete pärast võistelda. Tihtipeale on esimeseks vetikaks erinevad pruun- ja ränivetikad.

2003-2005 Salakalakas, Tiff


Üles
 Profiil Isiklik album  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema See teema on suletud, sa ei saa muuta postitusi või postitada rohkem vastuseid.  [ 1 postitus ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Hüppa:  
POWERED_BY
et 3.0.10