Skalaaride paaril teine katsetus. Esimesel korral oli isane nii rumal, et ainult näppas marja ja sai emase käest tuupi ja nii see esimene pesakond lõpu saigi. Viis päeva tagasi avastasin, et emane jälle teguteb. Sellkorral ei pannud enam marja filtri seinale, vaid kaugemasse nurka kannule. Jälgisin neid huviga, isane sai eelmisest keretäiest aru, et peab ikka perekonda mängima
Hoolitsesid ja kaitsesid ilusti ja kolmandal päeval oli kannul tohutu sagimine, maimud.Päev hiljem töölt tulles, tühjus. Olin algul tige ja mõtlesin, et küll ükskord ikka neil õnnestub. Sikutasin vesikuuse välja, tegin pisemaks ja tagasi, kui avastasin oma lolluse. Pojad olid tassitud akva taustale, kaljunuki peale. Olin iseenda peale tige,oli mul seda taime vaja rahmida. Vaatan, et aina pudenevad sealt alla, töökad vanemad aina püüavad neid ja sülitavad tagasi, isane isegi hoolsam. Lugesin foorumist, et kõik üritavad juba marja kätte saada ja eraldada,kas ikka tasub!? Või peaks neil laskma endil hakkama saada? Hetkel tundub pojukesi 20-30 olema. Muidugi on nad ilusate vanemate lapsed, ema on musta-halli-oranzi kirju ja isa süsimust.