Vat nüüd oli mul ka täna hommikul õnn oma silmaga näha, kuidas teomamma kookonit ehitab
. Kahjuks ei olnud kohe fotokat võtta, aga ega nii kvaliteetseid pilte, nagu Lyyl, poleks niikuinii saanud. Ei lasknud muneja end häirida ei minu toimetamisest ega söötmisluugi avamisest, munad toimetati ühtlases rütmis ikka üksteise järel kookonisse. Vahtisin, suu ammuli, jäta või tööle minemata! 
Tundub, et mu neljase seltskonna peale on ta ainus emane, on suure munemisega teistest kasvultki märgatavalt maha jäänud... Aga lõppu ei paista, ei jahuta sügisene hämarus ega jahedus...