OK, kuna selle asja mitmed tahud jäid valgustamata siis üritan pisut kah sõna sekka öelda. Alljärgnev on mu erinevatest allikatest kogutud info ning mõningate isiklike kogemuste põhjal tekkinud arusaam mis pole loomulikult lõplik tõde.
Miks tekivad ajapikku pinnasega probleemid? Selles osas ollakse enamasti üksmeelel - pinnasesse koguneb aja jooksul orgaanilisi aineid, pinnases on ka bakterid mis seda orgaanilist materjali lagundavad toitaineteks. Enamik neist bakteritest kasutab hapnikku, kui hapnik aga otsa saab (ntx pinnas vajub sedavõrd kokku et vesi ei liigu enam läbi) siis asuvad tegevusse teistsugused bakterid mis kas ei vaja hapnikku või suudavad seda ise tekitada. Need anaeroobsed bakterid võivad aga toota ka mürgiseid gaase millest märkimist väärib eeskätt vesiniksulfaat (H2S). Vesiniksulfaat on mürgine nii taimedele kui kaladele, vesiniksulfaadi toimel taimede juured omandavad pruuni või musta värvi ja lähevad mädanema. Mõned allikad väidavad et ka anaeroobsetest pinnaselapikestest on kasu kuna seal hoitakse ära toitainete sidumine hapniku molekulidega mistõttu toitained on taimedele paremini kättesaadavad - kuid rõhutatakse et sellised anaeroobsed tsoonid ei tohi olla suured. Kui pinnases on taimede juured siis need takistavad anaeroobse situatsiooni tekkimist kasutades ära toitaineid ja vabastades hapnikku.
Edasi aga jõuame teemani mille osas ka korüfeede seisukohad on tihti erinevad ja vahel lausa vastandlikud - erinevad põhjapinnased.
Alustaks siis vanema koolkonna tunnustatud tegijate dr. Karel Rataj ja Thomas J. Horemani nägemusega õigest akvaariumi põhjapinnasest mis on kirja pandud 1977.a. raamatus "AQUARIUM PLANTS: their identification, cultivation and ecology". Nende soovitus on valida pinnaseks kruus või jäme liiv, selle alla aga panna põhjafilter mis kindlustab hapnikurikka vee liikumise läbi pinnase ning aitab kaasa orgaanilise materjali kiirele lagundamisele. Põhja kogunenud jäätmed mis pole vajunud pinnasesse peetakse vajalikuks eemaldada. Põhjafiltri juures hindavad nad perforeeritud torudest raamiga lahendust. Esimesel aastal on selline pinnas toitainetevaene, teisel ja kolmandal aastal aga omandab piisavalt toitaineid kasvatamaks mis iganes taimi. Väetamist need mehed ei soovita, kõik vajalikud toitained peaks nende meelest jõudma akvasse kalatoiduga. Kõik pinnased mis takistavad vee liikumist on nende meelest ebasobivad, sealhulgas siis turvas, savi, muld. Lisaks hoiatavad nad mulla, savi jt. selliste pinnaste prognoosimatu koostise kohta. Eks aeg ole toonud välja uusi lahendusi mida tol ajal ei tuntud, samas on nad praktikud ja nende pakutud lahendus toimiv ja kasutusel tänapäevalgi.
Edasi võtaks ette Euroopa akvaristide koolkonna kelle suurteks teerajajateks olid sellised mehed nagu Kaspar Horst & Horst E. Kipper, nende nägemus on kirja pandud 1986.a. ilmunud raamatus "
The optimum aquarium". Nemad panid aluse tehnitsistlikule koolkonnale kus edu tagatakse lateriiti (sisuliselt rauarikas savisegu) sisaldava toitepinnase kihiga põhjapinnases millest paneb akvaariumi põhja paigutatud küttekaabel vee aeglaselt läbi voolama. Lisaks on täiendav väetamine, korralik filter, CO2 lisamine ja tugev valgustus normiks. Selle high-tech koolkonna tõekspidamised on tuntud
Dupla kuldreeglitena. Rikastatud pinnasesegud enamasti "töötavad ära" ca kolme aasta jooksul, samas see aeg sõltub paljudest teguritest (taimede hulk, lisaväetamise kogus, kalatoidu hulk jne.) ning varieerub tublisti.
Euroopast on tuntud tegija ka Christel Kasselmann, tema 1995.a. välja antud raamat "
Aquarienpflanzen" on väga tuntud ja ka palju tõlgitud. Ka tema soovitab vältida orgaaniliste pinnasematerjalide (muld jms.) kasutamist ning peab parimaks jämedat pesemata liiva tera läbimõõduga 1-3 mm millele siis vastavalt vajadusele on sisse segatud kas savi või siis kalapoodides müüdavaid spetspinnasesegusid (valdavalt lateriit). Ta toonitab aga et need lisandid suurendavad ohtu et pinnas tiheneb liialt, selle vastu soovitab ta kasutada kas kütteelemente akvaariumi põhjas või lambi drosselite paigutamist akvaariumi põhja alla et tekiks kerge vee tsirkulatsioon läbi pinnase. Samuti soovitab ta soetada pinnast kobestavaid tigusid ning aeg-ajalt ise pinnast kobestada. Lõpuks konstateerib ta et need meetmed siiski ei aita selle vastu et pinnas vaesub juba aasta jooksul.
Edasi jõuame low-tech koolkonna tõekspidamisteni, üks nende tuntumaid esindajaid on Diana Walstad kelle 1999.a. välja antud (2005. a. teine trükk) raamat "
Ecology of the Planted Aquarium" väärib lugemist. Low-tech koolkond kasutab pinnases tavalist aia- või lillemulda (ca 2,5-3 cm mulda ja sama palju 2-4 mm tera läbimõõduga kruusa selle peale). Nende kinnitusel mullapõhjaga akvaariumid juurdunud taimedega on käigus juba 6-8 aastat (!) ja toimivad edasi suurepäraselt. Põhja ei sifoonita, vett vahetatakse poole aasta tagant 50%. Filtri asemel on kasutusel veepump vee liigutamiseks või kui on filter siis sellest on kõik meedia eemaldatud. Ka mingit väetamist ei pruugita, toitained laekuvad kalatoidust.
Ehk siis kui pole mullapõhjaga akva või siis tagatud vee tsirkuleerimine läbi pinnase võib pinnase väljavahetamine osutuda tõesti vajalikuks. Mul tuleb kahjuks uni peale nii et rohkem ei jaksa kirjutada, teema pole tegelikult veel kaugeltki ammendunud.
Logi sisse
Registreeru
Pildialbum
KKK
ja ei kavatse ka torkida. küll taimed puhtana hoiavad ja vajaliku osa ära tarbivad
