Karta on , et istub kusagil marja juures ja ega ta sealt nädalapäevad ei lahku. Ehk ainult öösel. Minu antsupapa oli ka nooruke, kui esimest marja valvama hakkas, polnud veel suuri sarvigi. Vt albumist esimese pesakonna pilti.
Praegu on minu ants umbes kolmene ja tal on selline veider lemmiklapse foobia. Lapsukesi on ta ilma aidanud vist sadu (pole peale esimest tegu enam eraldi paigutanud) ja kõik on kenasti toiduahelasse sattunud. Peale ühe igast pesakonnast. See üks tohib olla tema urus juurika all kuni kusagil paari cm pikkuseni. Siis saadetakse laia ilma. Seni aga naudib ta täiel rinnal oma õigusi, sööb koos issiga kurki (ema ja vennad-õed ajab vanamees vihaselt eemale) ratsutab tal seljas ja teeb muid koerusi. Aga üksi ta koopast välja minna ei taha ega vist tohigi. Olen mõelnud, et kas antsupapa valib selle lemmiku tugevamate või just nõrgemate hulgast (konkurents
)... senistest lemmikutest on tulnud nii emaseid kui ka isaseid poegi.