Eesti magevetes - järvedes, jõgedes, tiikides, allikates, kaevudes ja põhjavees on laialt levinud tavaline vesikakand (Asellus aquaticus), tagasihoidliku halli värvusega kuni 1 cm pikkune vähk.

Vees varjuvad vesikakandid meelsasti puutükikeste alla või nende koore vahele. Eriti rohkesti elutseb vesikakandeid mudase põhjaga veekogudes, kus leidub ka vette kukkunud puulehti. Tüüpiliste taimtoiduliste loomadena on puulehed peale elusate ja surnud veetaimede nende vähkide menüüs arvestataval kohal: üks vesikakand sööb oma elu jooksul umbes 170 mg puulehti.

Võrreldes oma meres elavate suguvendadega on vesikakand kaotanud ujumisvõime ja liigub edasi vaid jalgade abil roomates. Sageli võib kakandi jalgade juures märgata esialgu arusaamatut asjaolu: nii mõnigi kord on loomal paar jalga puudu või esineb teistest lühemaid või heledama värvusega jäsemeid. Põhjus on lihtne - vesikakandi jalgadel on regeneratsioonivõime, nii et kui mõni jalg jääb vaenlase haardesse või murdub mingil muul viisil keha küljest, kasvab vigastatu asemele uus.

Emased vesikakandid on isastest mõõtmetelt väiksemad ja sigimisperioodil saab neid isastest eristada ka kõhu all paikneva haudepauna järgi.

Vesikakandid paljunevad veekogus aastaringselt ja annavad ühe suve jooksul mitmeid põlvkondi. Ühe looma eluiga on keskmiselt 2 aastat. Vesikakandid moodustavad olulise osa paljude mageveekalade toidus.