foorum.akvarist.ee

Tere,
nagu pealkirjast aru saada, alustasid mu lemmikud suremist. Et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, pean ma alustama sellest, et akvaarium ise on 55 l, praeguseks 2 kuud käinud
põhi: looduslik kruus, pärit eelmisest akvast, aga mõistagi läbi pestud
dekoratsioonid: graniitkivid, kadakaront (kõik pärit eelmisest akvast) ja tammeront (uus, enne akva käivitamist kuu aega ligunenud)
taimed: Vallisneria, Anubias, Cryptocoryne, Pistia
sisefilter (svammiga)
õhupump
t viimasel nädalal 27 C (ilma jääpudeliteta oleks ilmselt märksa kõrgem)
vett vahetan 1-2 nädala tagant 20%, samas loputan ka filtrit ja uus vesi tuleb sisuliselt otse kraanist
Kaladest olid mul kuni reedeni Gyrinocheilus aymonieri (noor, tuli eelmisest akvast ja suuremaks kasvades oleks endale ruumikama kodu leidnud), Ancistrus (kah noor ja eelmisest akvast) ja Aplocheilus lineatus (koorus poest ostetud Pistia küljes olnud marjast). Reedel jõudsin otsusele, et pisike Aplocheilus on juba piisavalt suur (ca 2 cm), et mitte "kogemata" ära söödud saada ja on aeg akvaariumisse rahvast juurde tuua. Poeskäigu "saagiks" oli 1 Epalzeorhynchus(Crossocheilus) siamensis ja 5 Hemigrammus erythrozonust. Uute kalade auks mõõtsin JBL tilgatestiga NO3, tulemus 20-30 - kõrge, aga talutav, ilmselt ületoitmise tulemus (kolmele pisikesele kalale on pagana raske korrektselt doseerida).
Saabus laupäev. Tegin korralise veevahetuse, misjärel NO3 langes 15-20 peale. Kalad olid rõõmsad ja elu ilus.
Pühapäeva hommikul oli üks Hemigrammus kutu. Panin kurva sündmuse kõrge temperatuuri ja ümberasustamisstressi arvele ja jätkasin vee jahutamist. Kõoik teised kalad sõid ja olid reipad.
Esmaspäeva hommikul olid parematele jahimaadele lahkunud teine Hemigrammus ja Gyrinocheilus. Asi võttis kukalt kratsima, aga kuna päev oli jube kiire, siis midagi ette võtta ei jõudnud. Teised kalad sõid ja olid reipad.
Täna (teisipäeva) hommikul oli veel üks Hemigrammus surnud, teised kalad väga närvilised ja teod alustasid evakuatsiooni (kraadiklaas näitas 26 C).
JBL 6 in 1 ribatestid andsid järgmised näidud:
NO3 10-25
NO2 <5 (tundus, et riba on siiski veidi värvunud, nii et 0 ei ole)
GH 14-21
KH 15-20
pH 8,0-8,4
Cl2 <0,8 (sama lugu, nagu NO2 puhul)

Testisin ka oma kraanivett:
NO3 0
NO2 0
GH 14-21 (riba siiski rohkem värvunud kui akva vees)
KH 15-20
pH 8,0-8,4
Cl2 0,8

Järeldused: kõik näidud on paigast, aga samas on mu kalad sihukeses vees koguaeg elanud, kasvanud ja rõõmsat nägu teinud. Seega mida teha?

Nii-nii.
Enne oli 3 kala ja NO3 uute kalade toomise hetkel 20-30mg/L.
Peale uute kalade asustamist akvaariumisse sai kokku 3+6 kala ehk sinu akvaariumi asukate hulk kasvas 200% võrra. Seega kasvas samas suurusjärgus ka vee saastumise allikas (kalakaka ja toidujäänused). Kahjuks oli bakterite hulk ja nende kiirus jääkainete ümbertöötlemisel endiselt vanal tasemel, kui otsustasid teha veevahetusega, millega osa ümbertöötlejatest valamust alla lasid. Seega tõusis saasteallikate arv aga vähenes nende ümbertöötlejate arv. Teisisõnu: asi läks tasakaalust väga väga välja ja tõenäoliselt on see ka põhjus, miks kalad surevad.

Katsu hankida täpne NO3 tilgatest ja võimalusel ka täpne NO2 tilgatest.
Kalu lähiajal juurde ei osta.
Hangi bakterkultuur (NanoStart) ja doseeri vajalik kogus akvaariumisse.
Kalu söötes jälgi, et kõik toit oleks söödud 30 sekundi jooksul ja põhja ülejääke ei vaju. Väikeakvaariumis on soovituslik kasutada väiksema lagunemise tõttu granuleeritud sööta või spetsiaalseid nanoakvaariumite söötasid.
Veevahetusi peaks tegema siiski kord nädalas. Pikemaid intervalle saab lubada suurema akvaariumiga ja väiksema asustustihedusega.

Lõpetuseks - esimene sats läheb tavaliselt ikka aiataha. Edaspidiseks tasub kõrvataha panna: kalu ei tooda kunagi korraga palju, eriti väikeakvaariumisse. Uusi kalu on soovituslik tuua paari päeva möödumisel korralisest veevahetusest. Veeparameetrid tuleb jonksu ajada enne, kui ihaldusväärsed sabalised juba kilekotiga akvaariumikapil on.

Veenäitude kommentaariks:

GH, kH ja pH on sul Tartu keskmised. Haratsiinlaste jaoks jäävad need liiga kõrgeks, ancistruste ja eluspoegijate jaoks on need täiesti OK. Cl tase Tartu vees on 0, kuna kloori minu andmetel meie veevärki ei lisata, seega tuleks see õrn värvumine testil lugeda siiski nulliks. Ribatestid on üldse saatanast, sest need näitavad ainult umbkaudseid vahemikke ja mingile adekvaatsele tulemusele ei saa loota. Tundub rahasäästuna saada 6 kärbest 13 euriga aga tegelikkuses osutub tunduvalt odavamaks ja otstarbekamaks korralik komplekt vajalikke tilgateste.

Rein, kloor ja kloriidid ei ole üks ja seesama. Antud test mõõdab puhast kloori.

Ohjah, oleks see siis esimene sats olnud - aastaid samasugust pisikest kasti pidanud, aga ikka täielik algaja (siiamaani on mu kalad suht iseseisvalt hakkama saanud).
Aga asjast: seda ma aimasin juba, et haratsiinlastele andis lisapaugu vee karedus ja pH (varemalt eluspoegijaid ja barbuseid pidanud - need talusid kraanivett kenasti).
Mõõtsin uuesti tilgatestiga NO3 - endiselt 15-20. Samas muidugi, kui mul seal bakteripõud valitseb, siis pole see üllatus, et NO3 ei tõuse. Homme katsun NO2 ja võimalusel ka ammoniaagi üle mõõta.

Reinule: veevärgi kodulehel on ju antud kloriidide, mitte kloori sisaldus - klooriioonid ja -ühendid on ju hoopis teine asi kui gaasiline Cl2. Ehkki ka puhast kloori võib ilmselt väikestes kogustes seal siiski olla.

Seda ma ei usu, et pH ja karedus kaladele liiga tegid. Nad ikka saavad üsna hästi nende näitudega kohanetud. Sigimine jääb ära või elavad lühemalt ja ilmselt nad isekeskis ropendavad ja kiruvad akvaristi aga nii õrnukesed nad nüüd ka ei ole, et kohe haigeks jäävad ja ära surevad.

Pakun, et see on NO2 üledoos. 5 mg/l on kaladele letaalne ja ma ei saa neist ribatesti tegejatest aru, kelle skaalajaotised on 0 ja 5 (äkki ikka on 0,5 aga seegi on letaalne). Tilgatestiga tuleks see üle mõõta ja kui näit on üle 0,05 mg/l siis on polundra - nüüd hilja muidugi.

Tegelikult võib küll asi olla ka selles, haratsiinlased on vee kareduse suhtes üsna tundlikud. Tundlikumad, kui arvatakse. Näiteks neoonidega kipub päris tihti olema nii, et tuleb kodanik poodi ja laseb 10tk sisse pakkida aga järgmisel päeval on pooled koduakvaariumis lusika nurka visanud. Kui poeakvaariumis on karedus spetsiaalselt alla viidud (nii 8-10 pügala peale näiteks - täie teadmisega, et optimaalne on haratsiinlastele kuskil 4-8 ehk ülemisele piirile või sellest veidi ülegi), siis on ilmselgelt 10-15 minutit aklimatiseerimist nendele kaladele 10-12 pügalalise karedusevahega kohanemiseks liiga väike. Tekib šokk ja selle tagajärjel surm.

Loomulikult on võimalik ka neid kalu suurema karedusega vette aklimatiseerida aga see võtab oluliselt kauem aega vee segamisega ja järkjärgulise kareduse suurendamisega eraldi anumas paari päeva kuni nädala vältel.

Päris nii ei ole, et ükskõik milline kala on suuteline kohanema ükskõik milliste veeparameetritega. Umbkaudse paralleeli võib tuua näiteks sellega, kui mind või sind asustada kuskile 5000 m peale Tiibetis, andes aklimatiseerumiseks aega alla poole tunni. Ma arvan, et mina oleks ka hiljemalt 24h pärast reanimatsioonis (kui see kättesaadav on). Samas mõni treenitud mees, kes vahepeal alpikambrikeses lõõgastumas käinud on, võib täitsa vabalt ka ellu jääda.

Nii, uued testid tehtud ja mõistus (jälle) otsas. Kõigepealt tegin uuesti (lihtsalt võrdlusmomendi mõttes) ribatestid: muud näidud olid samad, NO3 ja NO2 tundusid veidike heledamad, aga see võib ka olematust mõõtmistäpsusest olla. Seejärel tegin tilgatestid (2 kordust):
NO3 10 (oleks nagu langenud, aga mõõteviga peab ka arvestama)
NO2 <0,01 (heledam kui mõõteskaala vähim väärtus)
NH4 <0,05 (sama lugu nagu nitritiga)

Kas lämmastikunäidud saavad paari päevaga letaalsest normi minna?
NB! peale laupäeva pole ei vett vahetanud, ega midagi muud teinud (ka NanoStart jäi praegu lauanurgale) - tahtsin esmalt häda välja selgitada, et mitte umbropsu lahmides asja hullemaks ajada.
Rohkem kalu pole surnud, aga tornteod on endiselt seda nägu, et otsiks endale uue eluaseme, kui ainult kastist välja pääseks. Temperatuur oli hommikul 26, panin jääpudeli siiski sisse, nüüd on 25 (aga jahutamist ära ei julge ka lõpetada - kerib temperatuuri jälle üles ja sihuke kõikumine on kindlasti halb).

Maria, Betta poes on ju need haratsiinlased ka kõik Tartu vees (või ei ole?). Tartu kraaniveest Tartu kraanivette viimine ei tohiks nagu erilist šokki tekitada. Ma pakun, et seal miskid muud tegurid olulisemad on.

Näidud võtavad aga kukalt kratsima. Pole ju teab, mis hullud, kui nüüd kalad ise ekstra õrnad pole.
Tegelikult, kui Su algset postitust hoolikamalt lugeda, siis kaks päeva on natuke liiga lühike aeg, et mingi lämmastiku värk tapma hakkaks, eriti peale veevahetust. Või kui, siis oskaks ainult NH4 kiiret tekkimist süüks panna.
Praegu miskit tarka küll pakkuda ei oska.

No vot, ka mulle tundus asi algusest peale mingi mürgitusena (või shokina). Praeguseks võib vist öelda et tavalisemate lämmastikuühendite (nitraadid, nitritid ja ammoniaak) mürgitus on vist välistatud. Samuti ei paista kuskilt pH kõikumist. Ka termoshokk peaks olema välistatud, kuna esiteks oli temperatuur üleval juba vähemalt nädala jagu (ega paistnud vanadele asukatele mingit mõju avaldavat) ja veevahetuse ajal lisasin vett ka nagu tavaliselt st temperatuurivahe akvaariumiga max 1 kraad ja uus vesi voolab ämbrist aeglaselt vooliku kaudu filtri kõrvale (enam sujuvamalt vett lisada/segada vist ei anna, nii ämber kui ka voolik on loomulikult ainult akvaariumi tarbeks).

Asi oleks veidi arusaadavam, kui ainult Hemigrammused surnud oleks - ikkagi ümberasustamine jms, aga et Gyrinocheilus lusika nurka viskas , tegu peaks ju suht vastupidava kalaga olema.

Üritan sälitada status quod, ehk teha kõike nii nagu varem ja loodan et jama ei kordu. Kui kellegi kasvõi aasta pärast tuleb ideid, mis asi see võis olla, ootan huviga.

Mida Su tornteod täpsemalt teevad? Kas ronivad mööda klaasi üles ja tahaksid justkui välja saada?

Selline käitumine tuletab mulle meelde kunagist probleemi minu akvas. Kui tornid ronivad kruusast välja, siis peaks ehk seal midagi nihu olema. Teiseks on teod head hapniku indikaatorid. Eriti hästi väljendavad tolle puudumist õunakad, kes ronivad mööda klaasi veepiirile sifoonid püsti. Või siis tõesti äkki on NH kõrge? Seda testi oled teinud? Kui näitks NO2 jonksus, siis ei pruugi NH sugugi korras olla.

Mul on kaasakvarist väga hea indikaator. Paneb oma käe vette ja ütleb, et vesi hammustab! Siis läheb suuremaks testitamiseks.

Aga jõudu Sulle. Mine tea, kas mu uitoletustest ka miskit tolku oli.

_________________
KIIREMAKS kontakteerumiseks palun pöörduda OTSE privaatposti.

Justnimelt nii need tornid käituvadki - kogu seltskond klaasil ja mõni üritab lausa veest välja pääseda. Kusjuures asi tundub tsükliline olevat: hommikupoolikul on paanika suurem, õhtuks ronivad enamasti põhja tagasi (või vähemasti allapoole). NH on testitud - normis (vt varasemaid postitusi).
Hapnikupuudust ei usu, sest esiteks on akvas mullitaja ja teiseks ei kipu ei kalad ega õunakas pinnale. Ja kui gaase vees liiga palju oleks, siis avalduks asi jälle nn hapnikupõletusena.
Teen õhtul veevahetuse (tavaliselt teen seda lauba või pühaba, aga see nädalavahetus kisub jube kiireks) ja lisan bakterit, eks näis mis seejärel toimub (loodetavasti mitte midagi).

Muide, kas ka teised on sama seaduspärasust tähele pannud, et kalad surevad alati öösel?

Aina hullemaks läheb. Vahetasin vett - 20% nagu ikka - sifoonisin põhja ja lisasin (valasin filtrisse) ka bakterit (NanoStart). Peale veevahetust alustasid tornteod järjekordset Everesti vallutamist, aga SAE otsustas, et talle aitab. Vaesekesel kadus tasakaal - vahepeal ujus kõht ülespidi või lausa pea alaspidi, tegi sööste ja langes vahepeal hingeldades põhja. Teised kalad käitusid normaalselt, kui välja arvata see, et Aplocheilus ründas mu kätt veevahetuse ajal korduvalt. Igatahes tegin kohe NH ja pH testid ja viskasin seejärel koti aktiivsütt akvaariumi. Nii NH kui pH olid normis.
Igatahes tekkis mul kahtlus, et äkki on keegi mu veevoolikusse elama asunud. Ehkki ma ei suuda meenutada ühtegi niivõrd toksilist seent ega aeroobset mikroobi, valasin siiski vooliku äädikat täis ja jätsin tunniks ajaks seisma. Seejärel pesin piirituse ja kuuma veega läbi ning vahetasin veelkord 20% vett. Eks paistab, mis edasi saab.

Kuidas vahepeal läinud on? Kas veel mingit iseloomulikku lõhna ei täheldanud? Udune ei ole?

Kui kalad surevad öösel siis see võib vihjata hoopis hapnikupuudusele - kas veepind ikka liigub korralikult?
Ja kuna asi on üsna segane kuid paistab olema mingi seos veevahetusega siis võiks veel kontrollida, kas veetemperatuur lisataval veel on ikka enam-vähem sama mis akvas.
Mis varasemat klooriteemat puudutab siis teil on õigus, Tartus kraanivett ei klooritata. Kindluse mõttes helistasin ka Tartu veefirmasse ja küsisin järgi.
Aga kuna seos veevahetustega on olemas siis ise prooviks siiski kuidas mõjub veevahetusel kloorieemaldaja lisamine - see teeb veel üht-teist lisaks klooriga mässamisele. Kui ei aita, pole ka miskit, see pole teabmis kallis.

Nii põhjalik kohe