| PUNAKÕRV – ILUKILPKONN
(Chrysemis/Trachemys scripta elegans)
Punakõrvkilpkonnad on Eestis üheks levinumaks kodus peetavate kahepaiksete liigiks. Punakõrvade looduslikuks levialaks on Põhja-Ameerika idarannik, lemmikloomadena peetavad punakõrvad on suures enamuses siiski pärit kasvandustest ehk nn. kilpkonnafarmidest. Igasuguse lemmiku soetamine koju tähendab vastutuse võtmist, punakõrvad elavad vangistuses 30-40 aastaseks ja seetõttu peaks sellise lemmiku ostu põhjalikumalt kaaluma.
Mõned väärarvamused punakõrvadest:
Kasv – tihti on müügilolevad punakõrvad alles 5cm-se kilbiläbimõõduga beebid, kes peibutavadki ostma eeskätt tänu oma suurusele.Tegelikkuses kasvavad selle liigi isendid päris suureks – kilbi läbimõõt võib küündida kuni 40cm-ni.Sellise mõõduga on korralik supitaldrik.
Punakõrva võib pidada akvaariumis koos kaladega – kilpkonn on kahepaikne ja vajab veest väljatulekuks piisavalt suurt pinda. Kui võimalus veest välja tulla puudub, siis on üsna tõenäoline, et kilpkonn upub lihtsalt mõne aja pärast ära. Kuigi loom saab pinnale õhku hingama ujuda, väsib ta üsna varsti, sest puhkamiseks toetuspind puudub. Kui toetuspind akvaariumisse ka muretseda, on teiseks probleemiks kalade heaolu – kalad on kilpkonnale hea elustoit ja kui punakõrv neid ka nahka ei pane, siis elutingimused ei ole kaladele just kõige paremad sellest hoolimata. Kuna punakõrv reostab päris korralikult vett ja sellest tingituna võivad kalu kimbutama hakata kõikvõimalikud reostusest põhjustatud tervisehädad.
Väike kilpkonn võib elada väikeses anumas – tihti pannakse mõõdult veel väike kilpkonn elama väiksesse anumasse arvamusega, et kui ta kasvab, eks siis muretsetakse ka suurem elupaik. Punakõrvad kasvavad üsna kiiresti ja seetõttu ei ole väikese elupaiga muretsemine juba majanduslikult otstarbekas, ühtlasi vajavad ka väikesed kilpkonnad ringi liikumiseks piisavalt suurt pinda, arvestades asjaolu,et looduses rändavad nad ööpäeva jooksul kilomeetreid.
Kogu toit,mida kilpkonn vajab,saab purgist – kilpkonna toiduratsioon peab olema nii mitmekülgne, kui vähegi võimalik. Vaid purgitoidust toituvaid kilpkonni võib üsna varsti tabada vitamiinide ja mineraalainete,eeskätt kaltsiumi puudus.
Milline peab olema kilpkonnavivaarium?
Mida suurem,seda parem! Ideaalis peaks vivaariumi mahutavus olema 10 liitrit iga kilpkonna kehapikkuse sentimeetri kohta. Praktikas tähendaks see täiskasvanud isendi pidamisel 400-liitrist anumat. Mahutavusest tähtsamad on aga tegelikult vivaariumi pikkus ja laius – just need mõõdud määravad ära kilpkonna liikumisvõimalused. Vivaariumi laius peab võimaldama täiskasvanud isendil seal ringi keerata, vivaariumi pikkus peab olema selline,et kilpkonnale jääks võimalus nii sukeldumiseks kui veest välja tulekuks.
Filtreerimiseks ja soojendamiseks sobivad paremini akvaariumist väljapoole paigutatavad seadmed sel lihtsal põhjusel,et nii jääb kilpkonnale liikumiseks rohkem ruumi ning loom ei saa midagi ära lõhkuda. Kui filter ning soojendi paigutatakse siiski vivaariumisse, tuleb need turvaliselt kinnitada ning soojendi klaaskorpuse ümber tuleb muretseda plastikkate, mis hoiab ära klaasosa purunemise. Et punakõrvad tekitavad üsna palju mustust, siis soovituslik on valida akvaariumisse 1,5 kuni 2 korda võimsam filter kui reaalsele veekogusele ette nähtud.Ka soojendi valikul tuleb arvestada vivaariumis olevat reaalset veehulka,mitte vivaariumi kogumahtu.Soojendi võimsus peaks olema 1W liitri vee kohta.
Väga tähtis on punakõrvade, nagu ka teiste reptiilide pidamise juures valgustus. Harilikult kasutatakse kahte tüüpi lampe – soojuslampi ehk UVA lampi, mida kasutatakse loodusliku soojustsükli imiteerimiseks (hoiab kilpkonna erksa ning tervena ning tagab normaalse isu ja seedetegevuse). Öisel ajal hoiab soojust soojendi, päevasel ajal tõstetakse vivaariumis temperatuuri UVA lambi abil 2-8C. UVA lamp tuleks paigutada väljaronimisplatvormi kohale.Teise lambina kasutatakse UVB lampi ehk lampi,mis imiteerib päikesevalguse kiirgust ja on vajalik kilpkonna organismis D-vitamiini sünteesiks ja teisteks ainevahetusprotsessideks. Suvisel ajal võib kilpkonna samal eesmärgil viia paariks tunniks välja loomuliku päikesevalguse kätte. Lampide põlemistsükkel võiks talvisel ajal olla 8-10,suvisel ajal kuni 12h ööpäevas – sisse ja väljalülitamiseks on mugav kasutada taimerit. Erinevalt paljudest teistest reptiilidest ei vaja punakõrvad öövalgustust.
Näitlik vivaarium võiks olla selline:
Vivaarium mõõtmetega 45 x 100 x 60cm(h) üldmahuga 270 liitrit.
Puhkesaar mõõtmetega 45 x 40 x 35cm(h),mille võib kokku kuhjata suurematest lapikutest kividest (NBb! Edukalt on kasutatud ka tellist) – vaba,vette jääv serv peaks olema selline,et kilpkonn saaks ilma suurema pingutuseta puhkesaarele ronida.
Veenivoo 30-34cm (umbes 80-100 liitrit)
Välifilter Fluval 203, sisuks laavakivim bakterkoloonia tekitamiseks,süsi (neutraliseerivad omadused ja vetikate kasvu pärssiv toime) ja peenekiuline vatiin suurema sodi eemaldamiseks.(Alternatiiviks sisemine filter Poweread 201 pumbapea AquaClear peenepoorse filtriga)
Sisemine soojendi Tronic 100W ,mis on kaetud plastkattega.
Valguspirnid ExoTerra DayGlo Neodynium või HeatGlo 50W (UVA) ja ExoTerra DayGlo 100W (UVB)
Põhja katmiseks 2-3cm-ne kiht 8-10mm kruusa.
Terraariumitermomeeter (niiskuskindel,kinnitatakse vivaariumi seinale veest välja)
Taimedest võib kasutada kännule või kivile poogitud Anubiase alaliike, sest need on piisavalt tugevalehelised, et kilpkonna tegutsemisele vastu pidada, ühtlasi mõruda maitsega,seega ei pane kilpkonn neid nahka.
Punakõrvkilpkonna toit ja hooldamine
Punakõrvkilpkonnad on segatoidulised, loomset päritolu toit moodustab nende toiduratsioonist kuni esimese eluaasta lõpuni ca 90%,peale esimest eluaastat hakkab suurenema taimset päritolu toidu osakaal toidusedelis – kasvuea lõpuks on loomse toidu osakaal 65-70% ja taimse toidu osakaal 30-35%. Taimset toitu peab aga pakkuma juba noorele kilpkonnale,et ta sellega kui toiduga harjuks.Toit peab olema võimalikult mitmekülgne,sisaldades päevases toidusedelis nii taimset, kui loomset sööta.Purgitoitu (graanuleid) võiks punakõrv saada 2-3 päeva nädalas, sest mõningaid seal sisalduvaid aineid kilpkonn kodutoidust ei saa.
Millega kilpkonna toita?
Graanultoit: (Tetra ReptoMin,Sera Raffy P on mõned näited) – kui üks purk otsas, tasub toitu vahetada.
Loomne sööt: eeskätt elussööt (sääsevastsed, puhastatud väiksemad vihmaussid,söödakalad) – elussööda pakkumine on vajalik punakõrva loomuliku jahiinstinkti rahuldamiseks.Lisaks võib pakkuda kalafileed (nahata heigifilee),kanafileed,tailiha (kindlasti mitte rasvast sealiha) – lihatükid peaksid olema piisavalt väikesed,et kilpkonn need alla neelata saaks, sest närimiseks puuduvad tal hambad.Küll aga on kilpkonnal tugevad lõualuud, millega ta pehmematest tükkidest väiksemaid tükke välja rebida saab. Loomse toiduna sobib pakkuda ka kõikvõimalikke külmutatud või kuivatatud ussikesi (gammarus, Sera Tubifex,Sera Shrimp jms)
Taimne sööt: pehmemad veetaimed (Ceratophyllum demersum, Cabomba caroliniana,Riccia fluitans),melon,arbuus,hiina kapsas,lehtsalat,värske kurk, kõrvits,suvekõrvits,viinamarjad,pirn,maasikad jms. Eelistada tuleks kodumaist toodangut, mis on kemikaalidevaba.
Lisakaltsium – see on eriti vajalik noortele ja kasvavatele kilpkonnadele aga ka täiskasvanud kilpkonnadele kilbi tugevuse säilitamiseks. Heaks kaltsiumiallikaks on purustatud tindikalaluu (mida saab osta lemmik-loomakauplustest ja mis tegelikult on mõeldud küll väikelindude jaoks aga on suurepäraseks kaltsiumiallikaks ka kilpkonnale). Kaltsiumit võib toidu peale raputatuna anda loomale 1-2 korda nädalas korraga umbes ½ - 1 tl.
Kui kilpkonn keeldub esialgu taimsest toidust,ei tohi loobuda seda edaspidi pakkumast.NB! Kilpkonn toitub ainult vees.
Kuidas kilpkonna hooldada?
Sarnaselt akvaariumikaladele peab kilpkonnavivaariumis vesi eelnevalt mõnda aega seisma (3-4 ööpäeva on piisav),enne kui kilpkonna uude elupaika lasta võib, sest värske kraanivesi võib kahjustada kilpkonna limaskesti.Veevahetuste sagedus sõltub nii vivaariumi kui kilpkonna suurusest.Mida väiksem hulk vett või mida suurem punakõrv,seda kiiremini läheb ka vesi mustaks. Vett peaks vahetama siiski mitte harvem kui 1 kord nädala jooksul, hästitoimiva filtri puhul võib vahetada 10-20, väga musta vee korral 30-50% veest.Üle 50% veevahetused ei ole soovitavad.Toidujääkide roiskumist pidurdavate ja halba veelõhna eemaldavate vahenditena võib soovitada Hageni TurtleClean vedelikku ja Nutrafini kilpkonnade neutralisaatorkivi – viimane sisaldab ka vajalikku kaltsiumi. Veevahetus on mõistlik läbi viia peale toitmist.
Kogu kilpkonna hooldus seisnebki mitmekülgses toitmises, vivaariumi puhtana hoidmises ja õiges valgustuses – lemmikloomana on teda üsna lihtne pidada.
Tervisehädad ja muud probleemid
Vetikasse kasvanud kilp või veesete kilbil – pole punakõrvale küll ohtlik, kuid ei näe ka just kena välja. Sette ja vetika võib kilbilt pehme harjaga maha pesta. NB! puhastusvahendid jäägu vivaariumist ja kilpkonnast eemale.
Kilbi soomused mõranevad või on servadest lahti – see viitab kaltsiumi-puudusele.Korrapärane kaltsiumi lisamine peaks mõne kuuga kilbi normaalse väljanägemise taastama.
Pehmed kohad kilbil – viitavad D-vitamiini puudusele ja tekivad harilikult vale või vähese valgustamise tagajärjel. Kiire visiit loomaarsti juurde, kes manustab D-vitamiini otse organismi ning õige valgustus peaksid asja parandama. D-vitamiini puudus on kõige sagedasem kilpkonnade puhul esinev tervisehäda.
Paistes silmad,tursunud keel, kõhnunud kilpkonn,kellel on halb söögiisu – selliste sümptomitega peaks punakõrva kohe loomaarstile viima. Samuti ei tohiks ise ravida kukkumistraumaga kilpkonni.
Seenhaigused – kilpi katab hallikas kilekiht või valged vatitupsu sarnased laigud. See suhteliselt harva esinev haigus on tingitud halbadest hügieenitingimustest. Õrnroosas kaaliumpermanganaadi lahuses vannitamine ning loomaarsti külastamine ei teeks paha.Ühtlasi tuleb kriitilise pilguga üle vaadata kilpkonna elutingimused.
Autor: Maria
|
Otsi
Postitatud: Reede Aug 30, 2013 03:23 
